Feodorisoo

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Feodorisoo on soo Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas.

Asukoht ja kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Feodorisoo moodustab ca 577 ha suuruse lõunapoolse osa Agusalu looduskaitsealast (lka) Repna, Sinoi (Heinasoo), Riiska soo ning Võhmakivi ja Valgesoo kõrval. Agusalu looduskaitseala paikneb omakorda Eesti suurima soostiku – Puhatu – edelaosas. Tänapäevane Agusalu looduskaitseala (sh Feodorisoo) on loodud 1981. aastal asutatud sookaitseala ning 1997. aastal moodustatud Agusalu maastikukaitseala baasil. Feodorisoo on tekkinud Ürg-Peipsi järve luidetevaheliste madalaveeliste nõgude kinnikasvamisel ning osaliselt ka mineraalmaa soostumisel [1]. Kaitsekorralt on Feodorisoo sihtkaitsevöönd, mille kaitse-eesmärk on ökosüsteemide arengu tagamine üksnes loodusliku protsessina[2]. Soo senist arengut mõjutavad möödunud sajandil kaevatud kraavid, mistõttu kunagisele lageraba alale on tekkinud puistu. Selle protsessi tulemusel on halvenenud piirkonnas pesitsevate kahlajate elutingimused ja nende arvukus on pöördunud langusse. Olukorra parandamiseks on LIFE programmi ja KIKi looduskaitseprogrammi toetusel, projekti LIFE MIRES ESTONIA raames kavandatud Fedorisoos paiknenud lageraba ennistamiseks soodsate tingimuste loomine. Taastamistegevuste mõjuala - 597 ha - jääb kaitseala piiridesse[1].

Agusalu looduskaitsealal on Agusalu turbamaardla, mille kaitsealale jääv osa on määratud passiivsete tarbevarude hulka. Lisaks on alal põlevkivi üleriigilise tähtsusega Peipsi uuringuväli. Kaevandamist looduskaitseala territooriumil ei toimu [3]. Ühtlasi on kogu Agusalu looduskaitsealal oluline pinnavee ühtlustaja ja puhastaja roll, kuivõrd kaitseala paikneb põlevkivimaardla läheduses.

Kasvukoha- ja elupaigatüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Feodorisoo elupaigad on inventeeritud 2001. aastal Eestimaa Looduse Fondi (vaatleja Eerik Leibak) poolt, mille käigus määratleti mättaraba (3221), älveraba (3222) ja rohu-siirdesoo (3121) kasvukohatüübid. [2] Natura 2000elupaigatüüpidelt on Feodorisoo suuremas osas kaetud looduslikus seisundis rabadega (7110), mille turbalasundi tüsedus küündib nelja meetrini ning inimtegevusest rikutud, kuid taastumisvõimeliste rabadega (7120). Feodorisoos puudub rabarinnak [4]. Lagesoode kõrval leidub siirdesoo- ja rabametsi (91D0) ning vanu loodusmetsi (9010). Natura elupaigatüüpide eestikeelsed vasted ja klassifikatsioon toetuvad Jaanus Paali (2007) [3] koostatud jaotusele. Sulgudes olevad numbrid tähistavad rahvusvahelisi koosluste koode, mis on ära toodud Euroopa loodusdirektiivis.

Liigikaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Siirdesoo- ja rabametsad, täiendavad ümbritsevad sooalad pakuvad suurepärast võimalust elupaikadeks paljudele linnu- ja loomaliikidele, mis on ära toodud ka loodusdirektiivi II lisas (nt pruunkaru Ursus arctos, hunt Canis lupus, ilves Lynx lynx). Feodorisoos asub ka metsise mänguala.

Põleng 2006. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Feodorisoo on suurim viimastel aastatel põlenud rabamassiiv Eestis. 2006. aasta juulis puhkenud rabapõleng kattis 1235 ha suuruse sooala, millest omakorda ca 800 hektarit moodustas rabapõleng. Tulekahju tõttu hävis suur osa kuivenduse mõjul kasvama hakanud puistust. Pääste- ja kustutustöödel osalesid nii Läti kaitsejõudude inimesed kui Soome Rahvusvahelise Päästemeeskonna liikmed [5]. Põlengu tõttu vähenes puude kaudu toimunud aurumine ning veetase hakkas soos tõusma; samuti paranesid sootaimedele vajalikud valgustingimused. Ökoloogiliselt negatiivse aspektina on põlenud tuhal olnud väetav mõju ning see on soodustanud noore kasevõsa teket [6].

Soo taastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Soode inventeerimise põhjal on peamine soo looduskaitselist väärtust alandav tegur kuivenduse mõjul kasvanud puistu [7]. Suurem osa kaitseala (sh Feodorisoo) kuivendussüsteemist on rajatud peale Teist maailmasõda ning eelkõige on kuivendatud rabasid ümbritsevad siirdesoo- ja madalsoomullad. Samas Feodorisood lõikavad magistraalkraavid on kaevatud juba varem – ajaperioodil 1902-1930. Kuna Feodorisoo looduskaitseline väärtus on kõrge ning prognoos veerežiimi taastumiseks väga hea, kavatsetakse aastatel 2015-2020 paisude ehitamise toel endine veerežiim taastada. Rajatud kuivendussüsteem mõjutab otseselt 114,5 ha sookooslusi; kaudne mõju on aga poole suurem [8].

Kultuuripärand[muuda | muuda lähteteksti]

Agusalu looduskaitsealal on inventeeritud 2009. ja 2010. aastal 16 pärandkultuuriobjekti [9], millest neli taliteed, üks elumaja vundament ning neli vana kohanime. Feodorisoo nime saamisloo kohta on esitatud järgmine legend: „Üks koduloouurija käis ja uuris siin elu-olu ja muu kohta. Soo serval elas keegi Fjodorova, arvatavasti ei saanud nad teineteisest aru ja nii juhtuski, et seda sood hakati kutsuma Fjodori sooks“. (E. Elken) (Maa-ameti kaardiserverist). Tegelikult tuleneb nimetus soo lääneserval paikneva Feodorovi saare nimest, mis on kantud juba Jaama mõisa 1801. aasta kaardile (EAA.46.2.210 leht 1) kujul "Insel Fedorow".

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eestimaa Looduse Fond, Tartu Ülikool, Arheovisioon. [https://soo.elfond.ee/wp-content/uploads/2017/12/Feodorisoo-taastamiskava-kooskolastatud-2017.pdf"Agusalu looduskaitseala Feodorisoo taastamiskava"]. 2017.
  2. Paal, Jaanus; Leibak, Eerik (2013) Eesti soode seisund ja kaitstus. Eestimaa Looduse Fond
  3. Paal, Jaanus (2007) Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Teine täiendatud trükk. Auratrükk Tallinn, 308 lk.

Välislingid ja kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]