Feministlik kehakäsitus
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2022) |
Feministlik kehakäsitus on feministlik arusaam naise kehast.
Läänemaailmas on ajalooliselt naisi seostatud kehaga ja mehi vaimuga. Feministlikud filosoofid, sealhulgas Susan Bordo, on uurinud, kuidas see on mõjutanud soorollide ja soostereotüüpide teket ning loonud aluse naiste omastamisele, objektistamisele ja vahetatavaks tarbekaubaks muutumisele. Naiste kehasid on objektistatud näiteks moetööstusega, dieetidega ja ilukirurgiaga.[1]
Feministliku kehakäsitlusega on seotud ka naiste reproduktiivõigused, naiste tervis ja lesbiõigused.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Varajased feministid võtsid omaks dualistliku arusaama kehast, kus keha ja vaim on eraldatud. Neile, nagu ka hilisematele feministidele oli oluline murda arusaam nagu oleksid kehalised tunnused seotud vaimse võimekuse või sotsiaalse rolliga. Nad uskusid universaalsesse inimvõimekusse, mis ei sõltunud kehalistest erinevustest. Sellised feministlikud filosoofid olid näiteks Mary Wollstonecraft, Harriet Taylor Mill ja tema abikaasa John Stuart Mill, kes tegutsesid 18. ja 19. sajandil. Nende arusaamad feministlikust kehast ja selle probleemidest kajastuvad ka modernsete feministide kirjutistes.[2]
Pärast I maailmasõda pöördus feministide tähelepanu seksuaalsele võrdsusele ja naise kontrollile oma keha üle. Esile kerkis reproduktiivõiguste küsimus, sest seda hakati lahkama ka poliitilistes aruteludes. Parempoolsed uskusid, et pärast suurt sõda on lastesaamine riigi küsimus ning naistele ühiskondlikuks kohustuseks. Feministid aga uskusid, et igal naisel on õigus otsustada, mis tema kehaga toimub. Kehalise dualismi arusaam aga säilis. Keha nähti kui midagi, mida ise (self) omati ja mis oli seega isest eraldatud ning mille üle olid isel õigused.[2]
Kehalise dualismi üle hakati tõeliselt arutama pärast Simone de Beauvoir' raamatu "Teine sugupool" (1949) ilmumist. Koos teiste fenomenoloogidega nagu Merleau-Ponty ja Sartre uskus Beauvoir, et maailmas olemas olemine tähendab, et on olemas keha, mis on nii materiaalne asi kui ka vaade maailmale, milles elatakse. Tema teooria põhiargumendiks on väide, et mehed ja naised kogevad sellist kehalist eksistentsi ja selle pakutavat vaadet maailmale erinevalt. Beauvoir’ sõnul naiseks mitte ei sünnita, vaid kasvatakse. Tema tööd on küll hilisemad feministid tugevalt kritiseerinud, aga oluline on tema algatatud vestlus keha ja vaimu teemadel.[2]
1970. aastatel hakati laiemalt käsitlema kehade muutmist. Uuriti, kuidas suured sotsiaalsed diskursused loovad norme, mille järgi enda ja teiste kehasid reguleeritakse. Susan Bordo leiab, et inimeste kehad on õpetatud ja kujundatud nii, et need vastaksid ajaloolistele maskuliinsuse ja feminiinsuse rollidele. Dieedi, kosmeetika, treeningu, riietuse ja muude selliste nähtuste abil kujundatakse naiste ja ka meeste kehasid vormidesse, mis vastaksid domineerivatele sotsiaalsetele normidele ehk üldsuse soositud ja eelistatud kehakujudele ning arusaamadele kehadest.[1]
Läbi selle tõstatub ka ühiskondlik võimu küsimus. Michel Foucault on uurinud võimu struktuure ning koostanud võimu genealoogia, millele on tuginenud ka feministid. Foucault' teooriast järeldub, et naiste kehasid hinnatakse põhinedes meeste kehadele ning, et kehade bioloogilised omadused samastatakse sotsiaalsete omadustega. Ühtlasi leiab Foucault, et võimu struktuure kinnitatakse läbi mikropoliitika, see tähendab, et võimu ei teosta mitte suured üksused, vaid väikesed. Feministlikust vaatepunktist tähendab see, et kontrolli naiste kehade üle ei teosta mitte ühiskond, vaid naised üksikisikutena ise. Selle põhjuseks on sotsiaalsetele normidele vastavate kehade edukus, neile normidele mittevastavate kehade üle.[3]
1990. aastatel sai oluliseks Judith Butleri feministlik kehakäsitluse teooria. Ta leiab, et feminiinsus ja maskuliinsus on vaid kehalised stiilid, mis võetakse omaks, et alluda subjektiivsele soolisusele. Butler loobub arusaamast nagu oleks sooliste erinevuste aluseks bioloogilised ja naturaalsed erinevused. Selle asemel uurib ta kuidas selline "naturaliseerimise trikk" (naturalising trick) toimib, küsides kuidas bioloogilise soo ja soolise identifikatsiooni ühitamine tundub loomulikuna.[2]
Feministlikud teooriad on panustanud kehakäsitluse filosoofiasse ning juhtinud tähelepanu kehale, mis mängib tähtsat rolli sotsiaalses ja poliitilises arutelus. Feministlik kehakäsitlus ei ole suunatud vaid soolisele kehale, vaid ka üldisele küsimusele keha ja vaimu vahekorrast. Feministlikud teoreetikud rõhutavad, et kehaga tegelevate tekstide hulk peaks olema tunduvalt suurem, et mõista tõeliselt kehalist iset (self).
Kasutusvaldkond[muuda | muuda lähteteksti]
Feministliku kehakäsitluse mõiste kuulub feministlikku teooriasse, mis on seotud filosoofia, sotsioloogia ja fenomenoloogiaga.
Feministliku kehakäsitluse teoreetikuid[muuda | muuda lähteteksti]
- Mary Wollstonecraft
- Harriet Taylor Mill
- John Stuart Mill
- Simone de Beauvoir
- Maurice Merleau-Ponty
- Jean-Paul Sartre
- Susan Bordo
- Judith Butler
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Susan Bordo. Unbearable Weight, 1993.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Kathleen Lennon (2014). "Feminist Perspectives on the Body". The Stanford Encyclopedia of Philosophy. Metaphysics Research Lab, Stanford University.
- ↑ Aurelia Armstrong. "Michel Foucault: Feminism". The Internet Encyclopedia of Philosophy. University of Queensland.