Felisaberto Hernández
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2023) |
Feliciano Felisberto Hernández (20. oktoober 1902 Montevideo – 13. jaanuar 1963 Montevideo) oli Uruguay kirjanik, helilooja ja pianist.
Ta sündis aastal 1902 Montevideos, tema isa oli Kanaari saartelt Tenerifelt pärit Prudencio Hernández ja ema Rocha departemangust pärit Juana Silva; ta oli nende neljast lapsest vanim.
Üheksa-aastaselt alustas ta klaveriõpinguid, hiljem õppis Clemente Collingu juures kompositsiooni ja harmooniat. Rahaliste raskuste tõttu hakkas ta 16-aastaselt andma eratunde klaverimängu alal ja töötas pianistina mitmes tummkinos. 20-aastaselt hakkas ta andma kontserte, kus esitas ka mõningaid oma teoseid. Kolm aastat hiljem täiendas ta oma pianistioskusi Guillermo Kolischeri juures ning sai järjest paremaks instrumentalistiks.
1925. aastal abiellus ta María Isabel Guerraga ning seejärel sündis tütar Mabel. Paar lahutas abielu 1935. aastal. Kaks aastat hiljem abiellus Hernández maalikunstnik Amalia Nietoga, neil sündis järgmisel aastal tütar Ana María.
Aastani 1942 rändas ta pianistina Uruguays ja Argentinas ringi, töötades vaheldumisi La Giralda kohvikuorkestris Montevideos, pianistina ja orkestri dirigendina Mercedese kontserdikohvikus, Teatro Albénizis Montevideos ja Teatro del Pueblos Buenos Aireses. 1943. aastal läks ta Amaliast lahku ja reisis oma hiilgeaegadel Pariisi, kus ta tutvus hispaanlanna, kodusõja veterani ja NKVD agendi María Luisa de las Herasega (alias Africa de las Heras).1949. aastal nad abiellusid ja asusid elama Montevideosse. Naine töötas õmbleja ja antiigimüüjana, mis kattis tema spioonivõrgustikku. Kui paar aasta hiljem abielu lahutas, ei teadnud Hernández naise spioneerimisest veel midagi.
Ta suri 1964. aastal 61-aastaselt leukeemiasse.
Tema jutukogumik "Üleujutatud maja ja teisi jutte" ilmus 2023. aastal eesti keeles Loomingu Raamatukogus (tõlkija Mari Laan, koostaja Triinu Tamm).