Fairchild Republic A-10 Thunderbolt II

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
A-10 Thunderbolt II
A-10 Thunderbolt II In-flight-2.jpg
Tüüp lähiõhutoetus-, õhutulejuhtimis- ja ründelennuk[1]
Tootja Fairchild Republic[1]
Riik Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid
Esmalend 10. mai 1972
Võeti kasutusele märts 1977
Hetkeseis teenistuses[2]
Põhikasutaja Ameerika Ühendriikide õhuvägi
Tootmisaastad 19721984[3]
Toodanguarv 716[4]
Ühe maksumus 18,8 miljonit dollarit[1]
Meeskond 1[1]
Pikkus 16,16 m[1]
17,42 m[1]
Tühimass 13 154 kg[1]
Maksimaalne stardimass 22 950 kg[1]
Mootor 2 x General Electric TF34-GE-100 turboventilaatormootor[1]
Tippkiirus 833,4 km/h (Mach 0,75)[1]
Reisikiirus 560 km/h (340 meremiili/h)[1]
Lennulagi 13 636 m[1]
Lennukaugus 4148 km (2240 meremiili)[1]
Relvastus
Variandid

Fairchild Republic A-10 Thunderbolt II on Fairchild-Republicult Ameerika Ühendriikide õhuväele (USAF) loodud üheistmeline, kahemootoriline allahelikiirusega ründereaktiivlennuk. Lennukit kutsutakse tihti hüüdnimedega "Hog" ('orikas') ja "Warthog" ('tüügassiga'),[9] kuid selle ametlik nimi tuleneb Republic P-47 Thunderboltist, teise maailmasõja ajal USAF-i kasutatud hävitus-pommituslennukist, mis oli väga efektiivne maismaasihtmärkide hävitamisel.[10]

A-10 põhiline eesmärk on lähiõhutoetuse pakkumine sõbralikele maismaaüksustele, keskendudes eriti soomusmasinate ja tankide hävitamisele. Lennuk võeti teenistusse 1976. aastal ja on siiani ainuke USAF-i lennuk, mis disainiti spetsiaalselt lähiõhutoetuseks.

A-10 pidi olema edasiarendus Douglas A-1 Skyraiderist, mille ühe probleemina toodi välja väikest tulejõudu. Muuhulgas seetõttu disainiti A-10 ümber 30mm GAU-8/A Avenger automaatkahuri. Lennukikere ehitus lähtub põhiliselt vastupidavusest: elutähtsate süsteemide ja kokpiti kaitseks kasutatakse 540 kg titaaniumsoomust, mis võimaldab lendu jätkata ka märkimisväärse kahju kannatamise järel.

Statsionaarne pardarelv[muuda | muuda lähteteksti]

A-10-e Gatling tüüpi seitsmeraudse 30mm GAU-8/A Avenger automaatkahuri suue

A-10 on varustatud võimsa statsionaarse seitsmeraudse 30-millimeetrise Gatling-tüüpi automaatkahuriga, mille lasketempo (kadents) võimaldab välja tulistada 4200 soomustläbistavat vaesestatud uraani mürsku või teisi suure plahvatusjõuga mürske minutis. Ühe mürsu kaal võib olla kuni 750 g.

Kahuri ülekuumenemise vältimiseks tulistatakse sellest 2-sekundilisi valanguid. Enamiku kaasaegsete tankide soomuse läbistamise kulu ühe tanki kohta on umbes 10 mürsku. GAU-8 osutus ka täpseks relvaks.

Modifikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

YA-10A
proovisari. 12 lennukit.[11]
A-10A
üheistmeline lähitoetus- ja ründelennuk.
OA-10A
tulejuhtimiseks.
YA-10B Night/Adverse Weather
Öösel ja halva ilmaga lendamiseks mõeldud eksperimentaalne kaheistmeline prototüüplennuk.[12]
A-10C
"Precision Engagement (PE)" programmi raames moderniseeritud A-10A-d.[13]
A-10PCAS
Raytheoni ja Aurora Flight Sciencesi väljapakutud, mehitamata A-10 variant DARPA Persistent Close Air Support programmi jaoks.[14][15]

Kasutajad[muuda | muuda lähteteksti]

Neli 111th Fighter Wingi A-10-te formatsioon
A-10 Schematics.jpg

Ameerika Ühendriikide õhuväe (USAF) ja selle reservüksuste, Air Force Reserve Commandi (AFRC) ja rahvuskaarti lennuvägi (Air National Guard) (ANG) ja USAF-i kasutuses on 283 A-10C lennukit. (2015. aasta seisuga)[16]

Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid

Endised operaatorid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 "A-10 Thunderbolt II". 22. september 2015. Ameerika Ühendriikide Õhuvägi. Kasutatud 22. aprill 2017. Inglise keeles.
  2. Trimble, Stephen. "US Air Force may extend Fairchild A-10 life beyond 2028". Flight International.
  3. Spick 2000, lk 17 & 52
  4. Jenkins 1998, lk 42.
  5. Donald & March 2004, lk 9–10.
  6. Jenkins 1998, lk 63.
  7. Jenkins 1998, lk 92–93.
  8. Forrester, Anna (18. september 2015). "DARPA Tests Air-Ground Coordination Function of PCAS System on A-10". ExecutiveGov. Vaadatud 5. mai 2017. 
  9. Axe, David (24. november 2015). "How an ugly, brutally effective warplane won the battle for its future". Reuters. Vaadatud 30. novembril 2015. 
  10. https://www.nationalmuseum.af.mil/Visit/Museum-Exhibits/Fact-Sheets/Display/Article/195855/fairchild-republic-a-10a-thunderbolt-ii/
  11. Donald and March 2004, lk. 9–10.
  12. Jenkins 1998, lk. 92–3.
  13. Schanz, Marc V. "Not Fade Away." Air Force Magazine, Juuni 2008. Vaadatud 9. oktoober 2016.
  14. "Unmanned version of A-10 on way." SpaceDaily.com, 20 February 2012.
  15. "Darpa Refocuses Precision Close Air Support Effort On Manned Aircraft". Aviation Week, 10 September 2013
  16. Everstine, Brian. "The battle to kill the A-10". Air Force Times. TEGNA. Vaadatud 7. september 2015. 

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Donald, David and Daniel J. March, eds. "A-10 Fighting Warthog". Modern Battlefield Warplanes. Norwalk, Connecticut: AIRtime, 2004. ISBN 1-880588-76-5.
  • Jenkins, Dennis R. Fairchild-Republic A/OA-10 Warthog. North Branch, Minnesota: Specialty Press, 1998. ISBN 1-58007-013-2.
  • Spick, Mike. The Great Book of Modern Warplanes. London: Salamander Books, 2000. ISBN 1-84065-156-3.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]