F-vitamiin

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Linoolhappe struktuurvalem
α-linoleenhappe struktuurvalem
γ-linoleenhappe struktuurvalem

F-vitamiin on essentsiaalsete vitamiinilaadset toimet omavate polüküllastamata rasvhapete rühm, väga erineva struktuuriga orgaanilised bioaktiivsed ühendid biomolekulid, ka mikrotoitained, mida elusorganismid enamasti eksogeensete allikateta ei sünteesi või sünteesivad ebapiisavas koguses ning seetõttu peetakse vajalikuks allikaks kas saamist toiduga või vitamiinipreparaatide manustamist.

F-vitamiinid on:[1]

  • PUFA-d
  • oomega-3-rasvhapped
  • oomega-6-rasvhapped

Rühma kuluvad ka kunstlikult valmistatud segud kahest polüküllastamata rasvhappest – linoolhape ja α-linoleenhape. Kuna inimorganism ei sünteesi ise linoolhapet (LA) ja α-linoleenhapet (ALA), siis peab ta neid saama toiduga. F-vitamiin on antikeratoosne vitamiin.

Kuna nad on vedelad polüküllastamata rasvhapped ehk PUFA-d, siis alluvad nad kergesti oksüdeerumisele.

Saamine ja biofunktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

LA ja ALA satuvad seedekulglasse põhiliselt taimsete saadustega. Nad imenduvad peensoolest ja transporditakse külomikronites maksa. Sealt edasi mujale organismi. Nad on mõlemad eelühendiks veelgi pikemaahelaliste PUFA-de sünteesil ja teatud kogus neist kasutub β-oksüdatsioonis energeetilisteks eesmärkideks.

Need on vajalikud nii mitmesuguste lipiidide ehituses kui ka eelühenditena võimsate bioregulaatorite, näiteks prostaglandiinide ja leukotrieenide sünteesiks.

Ka nemad on vajalikud mitmete lipiidide ehituses:

  • DPA esineb rohkesti just närvikoes ja on oluline närvikoe normaalseks arenguks/funktsioneerimiseks.
  • DHA on vajalik inimese ajukoe ja silma võrkkesta funktsioneerimiseks.
  • Mõnel määral võib inimorganism neid rasvhappeid (nt EPA ja DPA) kasutada ka võimsate bioregulaatorite sünteesiks.

Põhiallikad:

  • n-6 puhul taimeõlid (linoolhape) ja loomsed saadused (arahhidoonhape);
  • n-3 puhul sojaõli, rapsiõli (α-linoleenhape), merekalad ja kalaõlid (EPA ja DHA);
  • F-vitamiini rikkad on ka maisiõli ja pähklid.

Vaegus[muuda | muuda lähteteksti]

Normaalsel toitumisel LA ja ALA vaegust ei teki. Seetõttu ei ole ka kõik vaeguse tunnused hästi tuntud. On aga teada, et pikemaahelaliste PUFA-de teatud vaegus põhjustab:

  • probleeme närvikoe normaalses arengus
  • oluliselt suuremat riski südame- ja veresoonkonna haiguste tekkeks ja arenguks
  • suurenend riski neurodegeneratiivsete haiguste tekkeks
  • reumatoidartriiti
  • psoriaasi
  • ekseemi
  • võimalikku allergiate teket
  • nahahaavandeid
  • suurenend riski sapipõie häirete tekkeks ja arenguks.

Manustamine[muuda | muuda lähteteksti]

F-vitamiini ööpaevase vajaduse hindamiseks peab teadma, et 70 kg kaaluv inimene peaks ööpäevas tarbima 60–90 g lipiide. Sobivaim vahekord oleks järgmine: 33% ploüküllastamata, 33% monoküllastamata ja 33% küllastatud lipiide. Võttes aluseks polüküllastamata lipiidide protsendi ning LA ja ALA osakaalu selles, saab ööpäevaseks vajaduseks 0,1–0,2 g kehakaalu kg kohta.


Polüküllastamata rasvhapete (PUFA-de) megadooside kestev ja meelevaldne kasutamine põhjustab mitmeid kahjulikke toimeid, seda ülemäärase oksüdatiivse stressi tekitamise ja organismi antioksüdatiivse potentsiaali tarbetu raiskamise kaudu.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. S. Shimizu, H. Yamada, Microbial Production of Polyunsaturated Fatty Acids (Vitamin-F Group), Biotechnology of Vitamins, Pigments and Growth Factors, Elsevier Applied Biotechnology Series 1989, pp 105-121, Osaline veebiversioon (vaadatud 03.08.2013)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]