Evald-Friedrich Keskpaik
Evald-Friedrich Keskpaik (12. november 1897 Rakvere – 17. jaanuar 1976 Pärnu) oli Eesti ühiskonna- ja majandustegelane.
Ta sündis Rakveres 1897. aastal, lõpetas Narva linnakooli. 1916. aastal mobiliseeriti Vene sõjaväkke ja suunati 2. Oranienbaumi Lipnikute Kooli. Aastatel 1918–1920 teenis lipnikuna Siberi armees Kaug-Ida ja Uurali rindel. Revolutsiooni ja Vene kodusõja keerises sattus Tomski linna, kust 1922. aastal jõudis tagasi Eestisse. Arvati lipniku auastmes Eesti sõjaväe reservi.
12. veebruaril 1923 asus ta arveametnikuna tööle Narva Ühises Haigekassas ja õppis raamatupidamist Narva rahvaülikoolis. Haigekassas töötas kuni Eesti annekteerimiseni Nõukogude Liidu poolt, edutati asjaajajaks-raamatupidajaks ja Haigekassade Liidu revisjonikomisjoni esimeheks. Narva Peetri Vabatahtlike Tuletõrjujate Ühingu liige alates 1931. aastast, ühingu sekretär 1932. aastast, üldjuhi adjutant 1932–1937, Eesti Tuletõrje Korpuse Narva brigaadi adjutant (pealiku abi) alates 1937. aastast.
14. ja 15. jaanuaril 1934 valiti ta Narva linnavolinikuks Eesti sotsialistliku tööliste partei linnavolikogu kandidaatide nimekirja järgi, oli volikogu juhataja abi. Narva „Võitleja“ liige, jalaväe reservohvitseride sektsiooni juhatuse abisekretär, Eraettevõtete Ametnike Narva Ühingu abiesimees. President Konstantin Pätsi käskkirjaga relvastatud jõududele ülendati Evald-Friedrich Keskpaik nooremleitnandiks alates 24. veebruarist 1939.
Pärast II maailmasõda asus perega elama Pärnusse, kus töötas kuni pensionile jäämiseni Pärnu Lihakombinaadi pearaamatupidajana ja oli Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsi liige.
Evald Friedrich-Keskpaigal oli esimesest abielust Alice Reimanniga (1905-1994) tütar Colleen Laigna (1927-1997) ja teisest abielust Aliide-Pauliine Keskpaigaga (1912-1987, enne abiellumist Stroh) kümme last: Malle Dargel (s. 1935), Jüri Keskpaik (s. 1936), Riho Keskpaik (1938-2002), Ellen Juurmann (s. 1940), Rein Keskpaik (s. 1942), Anne Niine (1943-2002), Eha Männart (s. 1946), Marje Kuhta (s. 1947), Einar Keskpaik (s. 1951) ja Sirje Vene (s. 1954).[1]
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Vene, Sirje (2012). Kümme lugu Keskpaikadest. Tartu: Akkon. ISBN 978-9985-9739-5-0.