Euroopa Liidu kliima- ja energiapakett

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Euroopa Liidu kliima- ja energiapakett sisaldab meetmeid, mille Euroopa Liidu liikmesriigid on vastu võtnud võitlemaks kliimamuutuste vastu.

Detsembris 2008 soovib Euroopa Parlament vastu võtta 20-20-20 Euroopa Liidu kliimapaketi, mille plaan on aastaks 2020 vähendada EL-i kasvuhoonegaaside heitkoguseid 20% võrra ning tõsta taastuvenergia osakaal energiatarbimises 20%-ni[1].

Euroopa Liit soovib oma plaanid paberile saada enne seda, kui rahvusvaheline üldsus hakkab arutama Kyoto protokolli asendamist uute kokkulepetega aastal 2009[1].

Euroopa Parlamendi keskkonna ja tööstuse komisjoni liikmed on oma hinnangu andnud kõikidele kliimapaketi aruannetele, mille Euroopa Komisjon 2008 jaanuaris avalikustas[1]. Novembri viimasel ja detsembri esimesel nädalal toimuvad parlamendi, komisjoni ja nõukogu kolmepoolsed mitteametlikud läbirääkimised paketi osas[1]. 4. detsembril arutavad parlamendiliikmed nõukogu ja komisjoni esindajatega paketti täiskogu istungil[1].

Üleüldine eesmärk on Euroopa Liidu kliimaalane seadustik vastu võtta detsembris 2009[1].

Taastuvenergia peaks energiatarbimisest moodustama 20%[muuda | muuda lähteteksti]

Kliimaapaketi taastuvenergia alase osa peaeesmärk on aastaks 2020 viia taastuvenergia osakaal energiatarbimises 20%-ni[1]. 11. septembril andsid parlamendi tööstuse ja teadusuuringute komisjoni liikmed ideele heakskiidu[1].

Lisaks toetas tööstuse komisjon ettepanekut, mille järgi 10% maanteetranspordi kütustest tuleb taastuvatest allikatest[1]. Samas lisasid nad, et vähemalt 40% nendest peavad olema teise põlvkonna biokütused, elekter või vesinik. Samas soovivad liikmed, et taastuvenergia kasutusele maanteetranspordis oleks vaja vaheeesmärki ja aastaks 2015 oleks see 5%[1].

Taastuvenergia aruande autor Claude Turmes, Luksemburgist pärit roheline, peab 20%-list eesmärki õiges suunas minekuks[1]. Samas kritiseeris ta 10%list eesmärki biokütustele aastaks 2020[1]. "Komisjonil ei olnud julgust jätta 10%-line eesmärk välja"[1]. Tema sõnul ei pruugi biokütuste kasutamine olla sugugi keskkonnasõbralik, sest nende tootmine võtab suurtes kogustes energiat[1].

Turmes soovitab kasutada hoopis biomassi, millega säästaks 3–4 korda rohkem CO2 kui elektri ja sooja saamiseks kasutatava söega[1]. "Euroopas tuleks biomassi paremini ära kasutada," ütles ta[1].

Turmese hinnangul on Euroopa Komisjon väga hästi arvestanud välja riiklikud eesmärgid[1]. "Oleme neid numbreid vaadanud ja me leiame, et need on head," ütles ta[1]. Samas lisas ta, et EP peaks olema valvel lobitöötajate ja riiklike huvide nimel töötavate inimeste suhtes, kes võiksid neid numbreid soovida muuta[1].

Komisjoni pakutud direktiiv näeb ette, et kõik liikmesriigid koostavad taastuvenergia suhtes riikliku tegevusplaani ning loovad reeglid, millega garanteeritakse, et taastuvenergia oleks tõepoolest taastuvenergia ning süsteemi, mis tagaks biokütuste kasutuse ning vähem kasvuhoonegaaside heitkoguseid[1]. Jaanuaris avalikustatud komisjoni ettepanekud puudutavad elektrikasutust, kütet, jahutussüsteeme ja biokütuseid[1].

Lõpetuseks ütles Turmes, et tema näeb suurt potentsiaali ka energiakasutuse vähendamises[1]. "Parim energia on see, mida meil vaja ei lähe"[1].

Parlamendiliikmed arutavad kliimapaketti, sealhulgas kõnealust aruannet, 4. detsembril nõukogu ja komisjoni esindajaga istungil[1]. Plaani järgi toimub hääletus kliimapaketi üle 15.–18. detsembril toimuval istungil[1].

Elektrijaamad hakkavad süsinikdioksiidi koguma[muuda | muuda lähteteksti]

Osa sügiseks valmivast EL-i kliimapaketist puudutab süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist[1]. 7. oktoobri parlamendi keskkonnakomisjoni hinnangu saanud aruandess soovitakse, et alates 2015. aastast võtaksid kõik suuremad jõujaamad uue tehnoloogia kasutusele[1].

Süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine (Carbon Capture and Storage – CCS) on rida tehnoloogilisi protsesse, mille tulemusena eraldatakse peamiselt söel ja gaasil töötavate elektrijaamade süsinikdioksiidi (CO2) heitmed ja juhitakse geoloogilistesse formatsioonidesse, et eraldada need pikaks ajaks atmosfäärist[1].

Tehnoloogiat testiti Norras, Kanadas ja Alžeerias[1]. Kuna CO2 on üks kõige olulisemaid kasvuhoone heitgaase, näeb Valitsustevaheline Kliimamuutuse Nõukogu (IPCC) tehnoloogiat kui osa lahendusest järgmistel kümnenditel aset leidvas võitluses kliimamuutusega[1]. On olemas kolm tehnoloogiat, mille tõhusus, maksumus ja arengutasemed on erinevad[1].

7. oktoobril kogunesid parlamendi keskkonnakomisjoni liikmed ning andsid oma hinnangu komisjoni CO2 kogumise ja säilitamise plaanile[1]. Heakskiidetud aruandes soovivad liikmed, et kõik suuremad jõujaamad, mis ehitatakse aastast 2015, oleksid varustatud uue CO2 kogumise tehnoloogiaga[1].

Komisjoni tehtud ettepanek ei soovita CCS-i kohustuslikku kasutuselevõttu, soovides pelgalt pakkuda raamistikku keskkonnaohtude puhul ning eemaldada praegused takistused õigusloomes[1].

Aruande autori Chris Davies toetab tehnoloogia kasutamise kohustuslikkust, sest see aitaks seda kiiremini kasutusele võtta[1]. "Varajastele kasutajatele peaks mingiks ajaks soodustusi looma. CCS ei ole imerohi, kuidas võib aidata maailmal osta aega süsinikuvaba tehnoloogia arendamiseks"[1].

Lisaks soovivad keskkonnakomisjoni liikmed, et 12 suuremat projekti saaksid saastekvootide kauplemise süsteemilt toetusi ning et kogujafirma jääks säilitamispaiga suhtes vastutavaks vähemalt järgmiseks 50 aastaks[1].

Raportöör Davies ei salga, et süsinikdioksiidi kogumine võib fossiilkütuste hinda kergitada[1]. "Peab ju ehitama CO2 eraldustehnoloogia, transpordi infrastruktuuri kogumispaikadesse, samuti maksma kaevude ja kogumispaikade eest," seletas ta[1].

Lisaks võtab tehnoloogia kasutamine ise energiat, mis kokkuvõttes vähendab tehnoloogia tõhusust[1]. Süsinikdioksiidi koguv jõujaam võtab 10–40% rohkem energiat[1]. Samuti on lekkerisk või äkilised katkestused, mis võivad ohustada tervist[1].

Parlamendiliikmed arutavad kliimapaketti, sealhulgas kõnealust aruannet, 4. detsembril nõukogu ja komisjoni esindajaga istungil[1]. Plaani järgi toimub hääletus kliimapaketi üle 15.–18. detsembril toimuval istungil[1].

Saastekvootidega kauplemise süsteemi tulevik[muuda | muuda lähteteksti]

Milline näeb välja kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi (ETS) tulevik[1]? Küsimus on oluline, sest seda peetakse EL-i kliimamuutuste vastase võitluse strateegia nurgakiviks. 7. oktoobril kinnitas parlamendi keskkonnakomisjon oma hinnangu[1].

EL-i heitkogustega kauplemise süsteem on nn piiramise ja kauplemise süsteem, st piiratakse lubatud heitkoguste üldist taset, kuid selle piires on süsteemis osalejatel võimalik saastekvoote osta ja müüa vastavalt vajadusele[1].

ETS määrab, kui palju iga riik ja tööstusettevõte võib paista õhku kasvuhoone heitgaase[1]. Kui tööstused toodavad gaase rohkem, peavad nad selle eest maksma, kui vähem, võivad nad oma kasutamata kvoodi maha müüa[1]. Hetkel maksab üks tonn süsinikdioksiidi 20 eurot, olles seoses langevate energiahindadega oluliselt langenud[1].

Komisjoni esitas oma ettepaneku kauplemise süsteemi kolmandaks etapiks 2008. aasta jaanuaris, millele parlamendi keskkonnakomisjon esitas omapoolse hinnangu 7. oktoobril[1].

Iirimaalt valitud parlamendiliikme Avril Doyle'i koostatud järgi peaksid tasuta kvoodid kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemis kaduma 2013. aastaks, mil jätkatakse vaid oksjonitega[1]. Samas tehakse erand tootmissektorile, kellele 2013. aastal oleks 85% kvootidest tasuta[1]. 2020. aastaks siiski see erand kaoks[1].

Parlamendi heakskiidul liidetakse EL-i heitkogustega kauplemise süsteemi ka mõned uued tööstussektorid nagu ammoniaagi ja alumiiniumi tootjad ning ka kaks täiendavat gaasi (dilämmastikoksiid ja perfluorosüsivesinikud)[1].

Lisaks jõudsid parlamendi ja nõukogu esindajad kokkuleppele, et lennundus (kõik EL-ist algavad ning lõppevad lennud) kaasatakse saastekvootide süsteemi alates jaanuarist 2012[1].

Arvestades ülemaailmse metsade hävitamise ulatust ja tempot, peaksid aruande järgi liikmesriigid 50% (mitte 20%, nagu soovitab komisjon) saadud tulust andma EL-i või rahvusvahelisse fondi, kust tehtaks rahvusvahelisi väljamakseid[1].

Aruandes rõhutatakse, et juhul, kui teised arenenud riigid ja muud peamised kasvuhoonegaaside tekitajad ei osale kõnealuses rahvusvahelises kokkuleppes, võib see põhjustada kasvuhoonegaaside heitkoguste suurenemist süsinikdioksiidi heitkoguste seisukohast vähem tõhusates rajatistes kolmandates riikides[1].

ETSil on kolm etappi: palju kritiseeritud 2005. aastal alanud esimene on läbi ning teine kestab aastani 2012. Komisjoni uus ettepanek puudutab kolmandat etappi aastateks 2013–2020[1].

Parlamendiliikmed arutavad kliimapaketti, sealhulgas kõnealust aruannet, 4. detsembril nõukogu ja komisjoni esindajaga istungil[1]. Plaani järgi toimub hääletus kliimapaketi üle 15.–18. detsembril toimuval istungil[1].

Autotööstuse tee loodussõbralike sõidukiteni[muuda | muuda lähteteksti]

Maanteetransport on suuruselt teine kasvuhoonegaase õhkupaiskav sektor EL-is, moodustades heitkogustest 12%. Maht kasvab pidevalt[1]. 25. septembril kehtestas parlamendi keskkonnakomisjoni aruanne uutele sõiduautodele uued heitenormid, mis peaks heitgaaside hulka tunduvalt vähendama[1].

Keskkonnakomisjoni liikmed toetasid Euroopa Komisjoni ettepanekut autotööstuse sihttasemete ja ajakava suhtes, mille järgi uute autode keskmine heitkoguste tase aastal 2012 oleks 125 g CO2/km[1].

Samas on saadikud kindlad, et olema peab ka pikaaegne eesmärk, ja selle ei tohiks aastaks 2020 heitkoguste keskmine tase olla suurem kui 95 g CO2/km[1]. Tänased autode heitgaaside keskmised kogused on 160 g CO2/km[1]. Euroopa Liidu teedel sõidab 220 miljonit autot ning see arv suureneb pidevalt[1].

Guido Sacconi käe all valminud aruandes soovitatakse, et alates 2012. aastast peaksid autotootjad maksma trahve, kui ületavad heitkoguste keskmist taset[1]. Trahvid arvutatakse välja iga üleliigse grammi CO2 pealt[1].

Ette on nähtud erandid tootjate jaoks, kelle müüginäitaja EL-is ei ületa 10 000 autot[1].

Raportöör Sacconi hinnangul pole autotööstusel muud valikut kui kohandumine süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamise üldiste eesmärkidega[1].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]