Eugen Sandow

Allikas: Vikipeedia
Eugen Sandow

Eugen Sandow (ka Eugene Sandow; sünninimega Friedrich Wilhelm Müller; 2. aprill 186714. oktoober 1925) oli saksa kulturist.

Eugen Sandow oli arvatavasti maailma esimene kehakulturismi modernse koolkonna esindaja. Ta alustas oma karjääri Preisimaa laatadel jõumehena esinedes. Varakult, suuresti tänu Florenz Ziegfeldile, otsustas Sandow, et pelgalt jõu demonstreerimine ei ole tema jaoks piisav, ning hakkas eksponeerima enda lihaselist keha kui kunstiteost. Peatselt sai tema kehakultuurilise suunaga etteastest "Muscle Displays" tema lavanumbri põhiline osa.

Varane elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sandow sündis Königsberg-is, Preisimaal (praegune Kalingrad, Venemaa) 2. aprillil 1867. Tema ema oli venelane ja isa sakslane ja perekond oli luteri usku. Tema ema ja isa tahtsid, et Sandow’st saaks luteri usu esindajana kirikuisa, ent hiljem vanemad leppisid sellega, et pojal selles suunas huvi ei ole. [1][2] Sandow lahkus Preisimaalt 1885, et pageda sõjaväe kohustuste eest ja reisis läbi Euroopa, hakates tsirkuseartistiks ja võttis kasutusele esinejanime Eugen Sandow.

Brüsselis viibides külastas ta endise jõumehe Ludwig Durlacher’i (esinejanimega Professor Attila) jõusaali, kus Durlacher tema potentsiaali märkas.[3] Aastal 1889 julgustas ta Sandow’d minema Londonis toimuvale jõumeeste võistlustele, kus Durlacher ka tema juhendaja rolli haaras. Võistlustel alistas Eugene Sandow osavalt valitseva meistri ja sellega võitis endale palju kuulsust ja tunnustust. Sealt sai hoo sisse tema sportlaskarjäär. Peagi sai ta kutseid erinevatele võistlustele üle kogu Suurbritannia.

Järgmisedneli aastat lihvis Sandow oma tehnikat ja arendas sellest professionaalse meelelahutusnumbri erinevate pooside ja uskumatute jõunumbritega.

Florenz Ziegfeld tahtis teda esitleda aastal 1893 Chicagos toimunud World Columbian Exposition’i raames, aga selleks ajaks Ziegfeld juba teadis, et Sandow oli Maurice Grau’ga lepingu sõlminud.[4][5] Grau soovis Sandow esinemiste eest saada $1,000 nädalas, mida Ziegfed võimaldada ei saanud, aga lepiti kokku, et Sandow esinemiste eest makstakse sellest 10% koos brutotuludega.

Ziegfeld leidis, et publik oli rohkem huvitatud Sandow punnis musklitest kui raskustest, mida ta üles jõudis tõsta. Peale seda tegi Ziegfeld Sandow etteastetes muudatusi ja edaspidi keskendusid etteasted juba muslikte näitamisele. Ziegfeld andis sellele ise nimetuseks „lihaste näitamise etteaste“ ja legendaarne jõumees lisas selle ka oma kavasse lisaks senistele kangitõstmise numbritele, mis tema jõudu demonstreerisid. Ziegfeld lisas Sandow kavasse lisaks kett-ümber-rinna purustamise numbrile ka teisi värvikaid esitusi. Nii saigi Eugene Sandow’st Ziegfeld’i esimene suur staar.

Aastal 1894 tegi Sandow kaasa ka Edison’i stuudio lühifilmide seerias. Film oli ainult osa showst, milles mees demonstreeris oma lihaste sitkust, mitte füüsilist jõudu. Filmi kontekstist tõusis esile just tema unikaalne võimekus. Filmiteoreetikud on seda kirjeldanud kui silmatorkavat detaili, mis taustast eristub. Sarnaselt Lumière vendade "Repas de bébé" dokumentaalfilmile, kus väidetavalt publiku tähelepanu köitis enam puude liikumine taustal kui toimuvad sündmused esiplaanil. Aastal 1894 astus Sandow ka üles lühikeses kinetoskoop-tüüpi filmis, mis oli üks esimesi kommertsfilme kinofilmide näitamise ajaloos. Sama aasta aprillis andis Sandow ühe oma „lihaste demonstreerimise etenduse“ ka California Mid-Winter International Exposition Golden Gate Park raames „Vienna Prater“ teatris.[6]

Ameerika tuuri ajal tegi Sandow ka lühikese tagasi pöördumise Inglismaale, et abielluda Manchesterist pärit Blanche Brooks’iga. Hiljem pöördus ta stressi ja haiguse tõttu koju tagasi jäädavalt, et kosuda.

Varsti oli ta aga jälle jalgadel ja avas esimese kehakultuuri instituudi, kus ta õpetas erinevaid treeningu meetodeid, vajaminevaid toitumisharjumusi ja edukat jõutreeningut. Tema ideed kehakultuurist olid tollel ajal uudsed ja avaldasid inimestele väga suurt mõju. Sandow’i instituudil oli ka varajane gümnaasiumi osa, mis oli avatud kõigile soovijatele harjutamiseks.[7] Aastal 1898 asutas ta ka kehakultuuri kõikidele aspektidele keskenduva igakuise  ajakirja, mille orginaalnimi oli „Kehakultuur“ , ent hiljem muudeti nimi ümber  „Sandow Magazine“. Sellega kaasnes ka mitmete raamatute ilmumine ajavahemikus 1897-1904. Viimase raamatu pealkirjaks sai „Body-building“ ja see on märkimisväärne, sest kasutati kulturismi mõistet.[8]

Sandow töötas kõvasti, et arendada edasi ka erinevaid treeningvahendeid. Sealjuures leiutas ta kummist ekspanderi venitamise jaoks ja käelihaste treeningvahendi randmetele. Aastal 1900 kirjutas William Bankier raamatu "Ideal Physical Culture", kus kus esitas Sandow’ile väljakutse osaleda võistlusel, kus erinevateks mõõdu võtmise aladeks olid näiteks tõstmine, maadlus, jooksmine ja hüppamine. Sandow aga keeldus pakkumisest, mille peale Bankier teda arkpüksiks, šarlataniks ja valetajaks tembeldas.[1]

Aastal 1901 organiseeris Sandow Londonis Royal Albert Hall’is toimunud maailma esimese suurejoonelise võistluse kulturismis. Saal oli inimesi nii täis, et paljud ei mahtunud sisse ära. Võistlustel oli kolm kohtuniku: skulptor Charles Lawes, raamatute autor Arthur Conan Doyle ja Sandow ise.

Oma eluajal reisis Sandow väga palju. Näiteks külastas ta erinevate tuuride raames Lõuna-Aafrikat, Indiat, Austraaliat ja Uus-Meremaad. Aastal 1909 koolitas ta omal kulul ka isehakanud uustulnukaid territoriaalse armee jaoks, et nad vastaksid fitnessi standarditele. Sama tegi ta ka aktiivses teenistuses viibivate vabatahtlikega I Maailmasõja ajal.[9]

Sandow’i on nimetatud ka kuningas George V füüsilise vormi personaaltreeneriks, sest kuningas järgis ta õpetusi aastal 1911.[10]

Kreeka ideaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sandow’i keha arusaamade sarnanemine klassikalise Kreeka ja Rooma skulptuuriga ei olnud juhus. Sandow aitas muuseumis lisaks skulptuuride arvustamisele välja töötada „Kreeka ideaali“ ehk perfektse keha mudeli. Sandow ehitas oma arusaamad ja õpetused üles just „Kreeka Ideaal“ arusaamale toetudes. Sandow oli üks esimestest sportlastest, kes keskendus oma lihaste arendamisega kindlatesse mõõtudesse ja seetõttu nimetatakse teda ka modernse kulturismi isaks. Oma raamatus "Strenght and How to Obtain it" ja "Sandow’s System of Physical Training", tegi ta ka ettekirjutusi kuidas saavutada raskuste ja kaalu ideaalset vahekorda.[viide?]

Isiklik elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sandow abiellus aastal 1896 Blanche Brooks’iga ja neil oli kaks tütart: Helen ja Lorraine.[11] Hiljem osutus abielus Sandow truudusetuks ja seetõttu ei tähistanud naine ka tema hauda.[12]

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sandow suri 58-aastasena ajuverejooksu tagajärjel 14.oktoobril 1925. aastal oma kodus Holland Park Avenue 61, Londonis.[13][14]  Tüsistus tekkis väidetavalt kolm aastat varem, mil liiklusõnnetuse tagajärjel kraavi sõitnult tõstis Sandow oma auto ilma kõrvalise abita kraavist välja.[12] Kuid ilma lahkamiseta kirjutati tema surma põhjuseks siiski aordi aneurüsm, mis väidete kohaselt tema biograafias Oxford Dictionary of National Biography States’is võis olla süfiitlise päritoluga.[12]

Eugene Sandow maeti ta naise Blanche’i soovil märgistamata hauda Putney Vale’i kalmistule. Aastal 2002 lisati hauakivi ja mustast marmorist tahvel tema austaja kirjanik Thomas Manley poolt. Tahvlil seisis kuldsete tähtedega „Eugen Sandow, 1867-1925 Atleetvõimlemise isa“.

Aastal 2008 ostis Sandow’i lapselapselapselaps Chris Davies haua ära. Manly marmortahvel ja hauakivi asendati Sandowi sünniaastapäeval uue, poolteist tonni kaaluva roosa liivakivist monoliidiga. Kivil seisis lihtsalt „Sandow“(kirjutatud vertikaalselt) ehk sellest võib välja lugeda, et tegu on vihjega Vana-Kreeka hauasambale.

Pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sandow sõbrustas kuningas George V-ga, Thomas Alva Edisoni, Sir Anthon Conan Doyle’i ja pianist Martinus Sievekingiga. Näitleja Nat Pendleton kujutas teda Academy Award auhinna saanud filmis „The Great Ziegfeld“ (1936). Samuti kujutati Sandow’d ka „"The venture Bros" kolmanda seeria episoodis, kus ta oli peaosatäitja vanavanaisa. Lisaks sellele on Sandow kujutatud ka sarjas „One Step Beyond „episoodis „Earthquake“, kus hotelli administraator ennustab 1906. aastal toimunud San Francisco maavärinat juba paar tundi ennem selle toimumist. Sandow’d mainitakse seal kui hotellikülalist.

Tunnustuseks tema suure panuse eest kehakultuuri on skulptor Frederick Pomeroy vorminud pronkskuju, mille saab alates 1977. aastast toimuva ja Maailma Kulturistide Föderatsiooni poolt rahastatud Mr. Olympia ehk proffesionaalse kulturismi konkursi võitja.

Professionaalses maadluses võttis Golden Dust Triost pärit Wilhelm Baumann Sandow' auks oma lavanimeks Billy Sandow. Peaaegu sajand hiljem omistas "World Wrestling Entertainmenti" staar Damien Sandow Billy Sandowi nime, austades sellega omakorda ka Eugen Sandow mälestust.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Chapman, David L., "Sandow the Magnificent: Eugen Sandow and the Beginnings of Bodybuilding", University of Illinois Press, 1994
  2. Sandow, Eugen; Mercer, Adam G., "Sandow on physical training : a study in the perfect type of the human form", New York : J.S. Tait, 1894
  3. "Louis Attila" – Legendary Strength (Vaadatud 14. juuni 2015)
  4. "Eugen Sandow" – Encyclopaedia Britannica (vaadatud 14. juuni 2015)
  5. "Florenz Ziegfeld Dies in Hollywood After Long Illness" – Associated Press in New York Times, 23. juuli, 1933 (vaadatud 14. juuni 2015)
  6. "Sandow's Engagement"San Francisco Call, Vol. 75, Nr. 130, 29. aprill 1894
  7. "Plaque to father of body-building" – BBC uudis 16. veebruaril 2009 (vaadatud 14. juunil 2015)
  8. Scott, Patrick, "Body-Building and Empire-Building: George Douglas Brown, The South African War, and Sandow's Magazine of Physical Culture" – Victorian Periodicals Review, 41:1 (2008), lk. 78-94
  9. "Oxford Dictionary of National Biography", Vol. 48, Oxford University Press, 2004, lk. 904–905
  10. "Oxford Dictionary of National Biography", Vol. 48, Oxford University Press, 2004, lk. 904
  11. Sandow, Eugen, "Strength and How to Obtain It", Gale & Polden, 1897
  12. 12,0 12,1 12,2 "Oxford Dictionary of National Biography", Vol. 48, lk. 905.
  13. "Death of Sandow" – Time magazine, 26. oktoober 1925. (vaadatud 14. juunil 2015)
  14. "Eugen Sandow." – Hartford Courant. 18. oktoober 1925 (vaadatud 14. juunil 2015)