Esituspraktika

Esituspraktika (saksa keeles Aufführungspraxis, inglise keeles performance practice) on muusikas kogum omadusi, kuidas muusikat esitatakse ning on varem esitatud.

Esituspraktika uurimine võib keskenduda

• muusika noodikirja rakendamisele esituse käigus, st milline on helide ja neid tähistavate noodikirja märkide suhe. Seejuures on uuritud eelkõige rütmi, tempo ja artikulatsiooni tähistamist noodikirjas;
• improvisatsioonile kui heliteose esituse komponendile;
• ornamentide kasutamisele;
• muusikainstrumentidele, nende ajaloolistele ja füüsilistele omadustele ning mänguvõtetele;
• hääle tekitamisele;
• häälestusele ja intonatsioonile;
• esituskoosseisudele, nende suurusele, paigutusele ning juhtimise struktuurile;
• esitust puudutavate kaasaegsete reeglite kogumite, muusikatraktaatide, muusikakriitika, ikonograafilise info ja muusikainstrumentide kõrvutamisele heliteostega.

Esituspraktika uurimine muutus oluliseks seoses ajalooteadliku esituse (historically informed performance) tekkimisega.