Erik Obermann

Erik (Erich Daniel) Obermann (27. jaanuaril 1890 Tartu – 12. veebruaril 1911 Marseille) oli kunstnik ja karikaturist.

Elulugu

Erik Obermann sündis Tartus ettevõtjate peres. Tema isa Otto Obermann omas alates 1887. aastast viiliraiumistöökoda. Koos oma abikaasa Mariega (sünd. Baumann) olid nad Tartu ühistegevuse ja seltsielu alustalasid ning kuulusid Jaan Tõnissoni sõbrana ka tema Rahvaerakonda. Erik Obermann oli nooruspõlves väga isepäine ja õppis Tartu reaalkoolis väga kesiselt. Ainus, mis teda huvitas, oli kunstiõpe. Juba 17-aastaselt proovis ta õppima asuma Peterburi Stieglitzi kunsttööstuskooli, kuhu ta sisse ei pääsenud. Seejärel astus ta Kunstide Edendamise Seltsi kooli, mida juhatas tollal Nikolai Roerich, ja sooritas seal 1908. aasta kevadel ka eksamid, kuid jättis siiski ka seal õpingud katki. 1908. aasta septembris läks ta õppima vabakuulajana Münchenisse ja elas aadressil Adalbertstrasse 14.

Juba enne Pariisi minekut joonistas noor Erik Obermanni karikatuure (kasutades pseudonüümi Hering, Heeringas või Селедка), mis ilmusid pilkelehtedes – Sädemed (1906, 1908); Meie Mats (1907), Meie Mats Ise (1907); Päevakaja (1907), Ulak (1907), mis olid rahva hulgas populaarsed.

1909. aasta oktoobris suundus ta enda sõnul õppima Pariisi Vitti eraakadeemiasse Montparnasse’il (Académie Vitti), kus ta viljeles sulejoonistust. Sama aasta augustis saatis ta Tartusse "II Eesti kunstinäitusele" suurema koguse karikatuure, mille kohta perekonnasõber K. A. Hindrey Postimehes kirjutas, et need „mitte küllalt vabalt loova hoo lapsed ei ole”. Sellise kommentaari peale solvus Erik Obermann niivõrd, et oma eluajal Eesti kunstinäitustel rohkem ei esinenud.

Kui 1910. aastal läks Obermann Pariisi, siis oli ta seal rahatu. Magas bulvaripinkidel ja raudteejaamades. Alles siis kui Rudolf Tassa ta viiulimängu järgi üles leidis, sai ta toa, kus elada ja küünlavalgel oma teosed joonistada^[1]. Pariisi keskendus ta suurlinnaelu varjukülgede grotesksele ja erootilisele kujutamisele, tegi stiliseeritud idamaiste motiividega tušijoonistusi, millega hiljem 1912. aastal illustreeriti "Noor-Eesti" IV album. Säilinud teosed on Tartu Kunstimuuseumis. Samal aasta eriti niiskel talvel Pariisis haigestus Obermann tiisikusse ja lootuses paraneda, läks elama Lõuna-Prantsusmaale, Rodzei lähedale. Kuna ka seal oli liiga niiske, siirdus ta oktoobris Alžiiri, kus elas väga viletsates oludes. Obermann suri Marseille’ keskhaiglas 12. veebruaril 1911 ja maeti Püha Peetruse (Saint-Pierre’i) kalmistule^[2].