Öö Veneetsias

"Öö Veneetsias" (saks k. Eine Nacht in Venedig). Johann Strauss II operett (RV 510), 3 vaatuses Friedrich Zelli (teg Camillo Walzel) ja Richard Genée libreto helilooja François-Auguste Gevaertile Eugène Cormoni ja Michel Carré kirjutatud koomilise ooperi "Le château Trompette" (1860) teksti järgi. Nimetatakse tantsivaks operetiks.

Faktoloogia

Esiettekanne toimus 3. oktoobril 1883 Berliini Neues Friedrich-Wilhelmstädtisches Theateris. Dirigeeris Johann Strauss II.

Rollide esmaesitajad: Sigmund Steiner (Urbino hertsog), Reinhold Wellhof (Pappacoda), Jani Szika (Caramello), Ottilie Collin (Annina), Rosa Streitmann (Ciboletta). Operatiivselt muudetud redaktsioon kanti ette 9. oktoobril 1883 Viini teatris. Selle redaktsiooni rollide loojad: Josef Josephi (Urbino hertsog), Alexander Girardi (Caramello), Felix Schweighofer (Pappacoda), Caroline Finaly (Annina).

Osalised: Guido, Urbino hertsog (tenor), Caramello (tenor), Pappacoda (bariton), Annina (sopran), Ciboletta (sopran), Bartolomeo Delacqua (bariton), Stefano Barbaruccio (bass), Georgio Testaccio (bass), Barbara Delacqua (metsosopran), Agricola Barbaruccio (metsosopran), Centuro (metsosopran), Enrico Piselli (kõneroll), Francesco (teneor).

On ka kolmas redaktsioon, mille tegid 1923. aastal Ernst Marischka ja Erich Korngold. Nad puhastasid teksti naiivsustest ja tihendasid faabulat. 20. sajandil ongi seda operetti valdavalt mängitud 1923 redaktsiooni järgi.

Eestis on seda operetti lavastatud Estonias 1951 ja 2000 ning Vanemuises 2000.

Operetist on tehtud kolm filmiversiooni. Kaks Saksamaal 1933 (režissöör Robert Wiene) ja 1941/1942 (režii Paul Verhoeven) ning üks Austria 1953 (Georg Wildhagen)

Saamislugu

Strauss oli tavaliselt alati väga ebakindel libreto valimisel. Seekord pakkusid Zell ja Genée talle valida kahe teksti vahel: "Der Bettelstudent" ("Kerjusüliõpilane") ja "Venezianische Nächte" ("Veneetsia öö", hiljem "Eine Nacht in Venedig"). Strauss valis "Veneetsia öö". "Kerjusüliõpilane" läks Karl Millöckerile. Miks Strauss valis esimese hooga nõrgema libreto, on teadmata, kuid ta kahetses kohe oma valikut ja otsustas seda mitte kasutada, nõudes "Der Bettelstudenti". Zell ja Genée olid sunnitud kasutama pettust. Nad teatasid Straussile, et Millöcker peab paremaks "Venezianische Nächtet" ja teeb selle kallal juba tööd. Strauss läks jonni täis ja ütles, et tahab näha, kumb varem lõpetab. Millöcker oli aga juba kaks aastat komponeerinud "Der Bettelstudenti".

Tegemist on ainsa Straussi operetiga, mille esmaettekanne ei toimunud Viinis. Otsides 1883. aasta kevadel Viinis teatrit, kus uut oopust ette kanda, ütlesid nimekad teatrid Carl-Theater ja Viini Hofoper otsekohe ära. Theater an der Wien kahtles tüki edukuses nõrga libreto pärast, kuid lubas selle võtta mängukavva hilissügisel. Siis pöörduski kärsitu Strauss oma äsjavõetud 25 aastat noorema uue abikaasa Angelika („Lilli”) innustusel Berliini teatri poole. Teater oli valmis tükki lavastama, kuid leidis samuti töö olevat kesise.

Esietendust lükati mitu korda edasi, sest toores operett vajas tugevat viimistlemist. Kui see lõpuks välja tuli, vilistati esietendus totaalselt välja. Ajakirjandus ja kriitikud tegid teose maatasa. Berliinis viibinud helilooja ja libretistid viisid otsekohe sisse olulisi muudatusi, mida arvestati kuus päeva hiljem toimunud Viini esietendusel. Berliini publikus tekitas erilist vastumeelsust Urbino hertsogi „Laguuni valss”, kus olid sõnad: „Öösel on kõik kassid hallid ja nad hõikavad igatsevalt näu.” Selle peale näugus naeru saatel terve saalitäis publikut. Viinis oli see lugu saanud uue teksti („Ach, wie so herrlich zu schau’n”, „Oh, kui ilus on vaadata”). Lugu oli lühendatud ja seda ei laulnud enam hertsog, vaid Caramello (hilisemates etendustes taas hertsog).

Maestro Straussi operettide puhul juhtus sageli, et pärast esietendust viidi nendesse otsekohe sisse muudatusi, kuid mitte nii olulisi kui selle teose puhul. Nii eksisteeribki helilooja eluajal loodud kaks redaktsiooni, mis teineteisest oluliselt erinevad.

Viini esietendus oli triumfaalne. Kümme laulunumbrit kuueteistkümnest tulid vaimustatud publiku nõudel 2–3 korda kordamisele. Seejärel võttis ka Berliini teater enamuse tehtud parandustest arvesse ning operett levis kiiresti kõikjale Saksamaale, sealt Austria-Ungari teatritesse, mujale Euroopasse ja ka New Yorki ja Chicagosse. Alates Viini esietendusest (esimesel hooajal mängiti 44 korda) on see operett olnud "Die Fledermausi" ("Nahkhiir") järel üks helilooja populaarsemaid ja mängitumaid.

Faabula

Tegevus toimub Veneetsias 1750. aasta paiku ühel karnevaliööl hilisest pärastlõunast kuni järgmise keskhommikuni. Senaator Delacqua maja ees väljakul pakub makaronikokk Pappacoda oma hõrgutisi. Mereväeohvitser Enrico Piselli on armunud oma onu Delacqua naisesse Barbarasse ja palub Pappacodat toimetada naisele kiri.

Kalurineiu Annina on armunud Urbino hertsog Guido habemeajajasse Caramellosse. Pappacoda ise armastab aga Delacqua nägusat kokka Cibolettat. Ciboletta vahendab oma perenaise Barbara teateid Enricole. Rahva hulgas populaarne Caramello on aga saanud oma isandalt ülesande korraldada tema kohtumist Barbaraga. Plaanis on karnevali puhul korraldada pidu, kuhu soovib minna ka Delacqua, kuid ilma naiseta, kelle ta otsustab saata Muranosse.

Barbara palub, et tema asemel läheks peole Annina. Gondoljeer vahetatakse aga Caramello vastu, kes tahab Barbara viia hoopis hertsogi juurde. Caramello ei tea, et viib hertsogi juurde oma pruuti. Ta ülistab Barbarat ja kirub Anninat, mis tüdrukule viha teeb. Annina paljastab end ja otsustab hertsogiga flirtida. Hertsog peabki Anninat Barbaraks, keda ta pole varem näinud. Caramello palub Pappacodat aidata Annina hertsogi käest päästa. Senaator on otsustanud flirtida maski kandva Cibolettaga, keda tutvustab hertsogile oma naisena. Annina hoolitseb selle eest, et hertsog teaks, kes end tegelikult maski taga peidab. Ciboletta saab hertsogilt Pappacodale ihukoka ameti. Delacqua veendub, et tema abikaasat pole kodus ega Muranos. Barbara veedab aga lõbusalt aega Enrico seltsis. Lõpuks leiavad kõik paarid teineteist ning igaüks peab üles tunnistama oma kõrvalehüpped. Hertsog saab teada, et teda on tüssatud, kuid ta on armuline. Ta määrab Caramello oma valduste valitsejaks ja Anninast saab valitsejanna.

Peamised muusikalood

• Ciboletta ja Pappacoda duett „Du bist ein Mann, bist sehr gescheit”
• Annina laul kooriga „Frutti di mare”
• Caramello laul „Komm in die Gondel, mein Liebchen, o steige nur ein”
• koor „Eviva Caramello”
• Caramello laul kooriga „Willkommen, alte Freunde”
• Hertsogi laul „Ach, wie so herrlich zu schau’n”
• koor „Die Tauben von San Marco”
• Annina laul „Was mir der Zurfall gab”
• Guido, Annina ja Ciboletta tertsett „Ninana”
• Barbara laul kooriga „Ein Herzog, reich und mächtig”.