Amedeo Avogadro
Lorenzo Romano Amedeo Carlo Avogadro, Quareqa ja Carreto krahv (9. august 1776 Torino – 9. juuli 1856 Torino) oli itaalia füüsik ja keemik.
1811. ilmus ajakirjas Journal de Physique, de Chimie et d'Histoire naturelle ('füüsika, keemia ja looduse ajaloo ajakiri') Avogadro artikkel "Essai d'une manière de déterminer les masses relatives des molécules élémentaires des corps, et les proportions selon lesquelles elles entrent dans ces combinaisons" ("Essee kehade elementaarmolekulide suhteliste masside kindlaksmääramisest ja proportsioonidest, millega nad astuvad ühenditesse"). Artikkel ilmus Prantsusmaal ja prantsuse keeles sellepärast, et Põhja-Itaalia oli tollal Prantsuse vägede poolt okupeeritud. Artiklis väljendas Avogadro seaduspära, mille kohaselt eri gaaside võrdses ruumalas sisaldub võrdsel temperatuuril ja rõhul võrdne arv aineosakesi. Seaduspära sai tema auks nime Avogadro seadus. Osakeste arv määrati kindlaks alles hiljem ning nimetati Avogadro arvuks.
Avogadro õppis esialgu kanoonilist õigust, kuid pühendus peagi füüsikale ja matemaatikale. 1820. aastal sai ta Torino Ülikooli professoriks. Et ta osales 1821. aastal poliitilises vastuseisus Sardiinia kuninga kukutamiseks, sunniti ta 1823. aastal professoriametist loobuma. Osa ajaloolasi arvab, et Avogadro annetas Sardiinia revolutsionääridele raha. 1833. aastal kutsuti ta ülikooli tagasi ning ta õpetas seal veel 20 aastat. Ta pidas ameteid, mis on seotud statistika, metroloogia ja meteoroloogiaga. Avogadro juurutas Piemontes meetrisüsteemi.
Esialgu tema gaaside teooriat ei tunnistatud, sest teatud tingimustes (mõnede ainete ja temperatuuride puhul) tehtud katsed seda ei kinnitanud. Tol ajal ei tehtud vahet aatomitel ja molekulidel. Avogadro selgitas välja, et gaaside molekulid koosnevad aatomitest, kuigi ta kasutas aatomi mõiste asemel sõna "elementaarmolekul".
Avogadro eraelust on vähe teada. Ta abiellus Felicita Mazzèga ja neil oli kuus last.