Jumalad: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Ats (arutelu | kaastöö)
siia
Ats (arutelu | kaastöö)
siia
1. rida: 1. rida:
'''Jumalad''' on müütilised [[olend]]id, kelle olemasolu inimesed ühe või teise [[usund]]i raames usuvad ning keda nad austavad, teenivad või kummardavad.
'''Jumalad''' on müütilised [[olend]]id, kelle olemasolu inimesed ühe või teise [[usund]]i raames usuvad ning keda nad austavad, teenivad või kummardavad.


Sõna "jumalus" või "jumal" kirjutatakse tavaliselt väikese algustähega [[polüteism|polüteistliku]] usundi kontekstis ning suure algustähega ([[Jumal]]) [[monoteism|monoteistliku]] usundi kontekstis. Ehkki [[polüteism]]is arvestatakse paljude jumalatega, austatakse enamasti ka sel puhul ikka ühte või mõnda jumalat kõrgemalt ([[henoteism]]), mistõttu on tavaline, et sel puhul võidakse jumaluse nimi või sõna "Jumal" kirjutada ka suure algustähega.
Sõna "[[jumalus]]" või "jumal" kirjutatakse tavaliselt väikese algustähega [[polüteism|polüteistliku]] usundi kontekstis ning suure algustähega ([[Jumal]]) [[monoteism|monoteistliku]] usundi kontekstis. Ehkki [[polüteism]]is arvestatakse paljude jumalatega, austatakse enamasti ka sel puhul ikka ühte või mõnda jumalat kõrgemalt ([[henoteism]]), mistõttu on tavaline, et sel puhul võidakse jumaluse nimi või sõna "Jumal" kirjutada ka suure algustähega.


Jumalatele on enamasti omistatud mõistust, soove ja tundeid, mis sarnanevad inimeste omadega. Tavaliselt on neid kujutletud ka väliselt inimesesarnastena ([[antropomorfism]]). Neid on peetud loodusnähtuste (näiteks [[äike]]se ja [[üleujutus]]te) põhjustajateks ning inimelu juhtijateks. Mõnikord on neile omistatud ka [[maailma loomine]] ja juhtimine. [[Vana-Rooma|Vanas Roomas]] kuulutati jumalateks paljud keisrid.
Jumalatele on enamasti omistatud mõistust, soove ja tundeid, mis sarnanevad inimeste omadega. Tavaliselt on neid kujutletud ka väliselt inimesesarnastena ([[antropomorfism]]). Neid on peetud loodusnähtuste (näiteks [[äike]]se ja [[üleujutus]]te) põhjustajateks ning inimelu juhtijateks. Mõnikord on neile omistatud ka [[maailma loomine]] ja juhtimine. [[Vana-Rooma|Vanas Roomas]] kuulutati jumalateks paljud keisrid.
9. rida: 9. rida:
Teaduses on levinud jumalate austamise tekke seletamine loodusjõudude ja psüühiliste jõudude ([[budism]]is) [[jumalikustamine|jumalikustamisena]]. Näiteks on hakatud jumalikustama võimsaid looduslikke objekte (kive, puid, mägesid).
Teaduses on levinud jumalate austamise tekke seletamine loodusjõudude ja psüühiliste jõudude ([[budism]]is) [[jumalikustamine|jumalikustamisena]]. Näiteks on hakatud jumalikustama võimsaid looduslikke objekte (kive, puid, mägesid).


[[Sumer]]is, [[Vana-Egiptus]]es, [[Vana-Rooma]]s jm kuulutati jumalateks ka valitsejaid pärast nende surma; mõnel puhul ka juba nende eluajal.
===Jumalate nimesid ja nimetusi eesti keeles===


Ahjad, aitaja, alapaljakas, alune, anik, arm, [[ebajumal]], ema, emand, [[haldjas]], hall, Hint, hoidja, [[ingel]], Isa, isa, [[Issand]], [[Jeesus]], [[Jeesus Kristus]], [[jumal]], [[Jumala Poeg]], [[Jumala Tall]], [[Jumalaema]], [[jumalanna]], jumalasus, jumalatar, jumalus, kaitsja, [[keerub]], kivisaks, [[Kristus]], kuningas, Kõigevägevam, kõrgem olend, kõrgem olevus, leelaps, liigjumal, [[Looja]], [[Lunastaja]], [[maaema]], [[maajumalad]], maakuningad, majauss, [[Mana]], meretursas, metsik, metsjessuke, neitsi, (neitsi) Maarja, Pakane, [[Peko]], Pell, Penn, peremees, [[Pikker]], pikne, Poeg, [[puuslik]], Päästja, Püha Neitsi, [[Püha Vaim]], pühane, Rongo, Rõigutaja, [[Taara]], [[Taevaisa]], Taevane Isa, taevas, Taevataat, Tall, [[Tarapita]], Tooni, [[Toor]], Tooru, toorumees, Tulbigas, Tõnis, [[Tõnn]], [[Uku]], [[vaim]], vana, vana pilvetaat, vanaisa, vanamees, vanataat, vanem, varjaja, veekohutaja, väärjumal, [[Õnnistegija]], äike, ülimine Isa.


{{täienda}}
{{täienda}}
20. rida: 19. rida:
*[[Egiptuse jumalad]]
*[[Egiptuse jumalad]]
*[[Jumal]]
*[[Jumal]]
*[[Jumalus]]
*[[Jumalanna]]
*[[Jumalanna]]
*[[Jumaluste loend]]
*[[Monoteism]]
*[[Monoteism]]
*[[Mütoloogia]]
*[[Mütoloogia]]

Redaktsioon: 18. aprill 2005, kell 01:14

Jumalad on müütilised olendid, kelle olemasolu inimesed ühe või teise usundi raames usuvad ning keda nad austavad, teenivad või kummardavad.

Sõna "jumalus" või "jumal" kirjutatakse tavaliselt väikese algustähega polüteistliku usundi kontekstis ning suure algustähega (Jumal) monoteistliku usundi kontekstis. Ehkki polüteismis arvestatakse paljude jumalatega, austatakse enamasti ka sel puhul ikka ühte või mõnda jumalat kõrgemalt (henoteism), mistõttu on tavaline, et sel puhul võidakse jumaluse nimi või sõna "Jumal" kirjutada ka suure algustähega.

Jumalatele on enamasti omistatud mõistust, soove ja tundeid, mis sarnanevad inimeste omadega. Tavaliselt on neid kujutletud ka väliselt inimesesarnastena (antropomorfism). Neid on peetud loodusnähtuste (näiteks äikese ja üleujutuste) põhjustajateks ning inimelu juhtijateks. Mõnikord on neile omistatud ka maailma loomine ja juhtimine. Vanas Roomas kuulutati jumalateks paljud keisrid.

Monoteistlike religioonide seisukohast on polüteistlik mitmesse jumalasse uskumine paganlik. Kristlikust teoloogiast välja kasvanud võrdlevas usuteaduses peetakse polüteismi mõnikord madalama astme religioosseks uskumuseks.

Teaduses on levinud jumalate austamise tekke seletamine loodusjõudude ja psüühiliste jõudude (budismis) jumalikustamisena. Näiteks on hakatud jumalikustama võimsaid looduslikke objekte (kive, puid, mägesid).

Sumeris, Vana-Egiptuses, Vana-Roomas jm kuulutati jumalateks ka valitsejaid pärast nende surma; mõnel puhul ka juba nende eluajal.


Vaata ka