Endel Aimre: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 11. september 2021, kell 22:45

Endel Aimre (Brant) (26. september 1918 Tartu – 28. september 2006 Tartu) oli Eesti laulja (bariton) ja näitleja, kauaaegne Vanemuise teatri solist.

1939. a-st hakkas osalema Vanemuise teatri lavastustes Tartu Meestelaulu Seltsi koori liikmena. Aastatel 1944-1947 töötas Vanemuises koorilauljana, aastatel 1947-1999 ooperi- ja operetisolistina. Laulmist õppinud algul eraviisiliselt, aastatel 1946-1949 Tartu Muusikakoolis (Salme Kanni ja Rudolf Jõksi klassis). Laulja eduka lavakarjääri esimene roll oli Jim Frimli ja Stotharti operetis „Rose-Marie” (1946), järgnesid Edvin (Kálmáni „Silva”, 1947), Punavari (Rombergi „Kõrbelaul”, 1948), Almaviva (Mozarti „Figaro pulm”, 1950), Kapten-Markii (Planquette'i 'Corneville'i kellad', 1951) jt. Tuntumatest rollidest võiks veel välja tuua Tomski (Tšaikovski „Padaemand”, 1953), Jüri (Arro ja Normeti „Rummu Jüri”, 1954), Peeter (Tammlaane 'Raudne kodu' 1954), Oskar (Boris Kõrveri 'Ainult unistus' 1955), don Carlos (Prokofjevi „Kihlus kloostris”, 1962), Zsupán (Straussi „Mustlasparun”, 1968), don Pedro (Offenbachi „Pericola”, 1974), Süffle (Zelleri „Linnukaupleja”, 1975), Robbins (Gershwini „Porgy ja Bess”, 1983), üks solistidest „Operetipromenaadis” (1993) jt.

Endel Aimre on mänginud karakteerseid kõrvalosi ka draamalavastustes, kontserdipublikule on ta meelde jäänud populaarsete lauludega („Laev tõstis purjed”, „Sügislehed”, „Ammumöödund ajast”). Salvestisi Eesti Raadios, Eesti Televisioonis, erinevatel helikandjatel; salvestised kogumikuna CD-l 'Kõnnin hilisel õhtul' (1999).

Aastast 1951 Eesti Teatriliidu liige, 1968. a-l sai Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse, 2000. a-st oli Vanemuise Seltsi auliige.

Isiklikku

Vanemad: isa Adam Brant ja ema Mari Brant, vend Kalju Aimre. Endel Aimre isa vend oli Peter (Peeter) Brant - „Tartu hirm”.

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 {{ToimetaAeg|kuu=märts|aasta=2009}}
-'''Endel Aimre (Brant)''' ([[26. september]] [[1918]] [[Tartu]]s – [[28. september]] [[2006]] Tartus) oli Eesti laulja ([[bariton]]) ja näitleja, kauaaegne [[Teater Vanemuine|Vanemuise teatri]] solist.
+'''Endel Aimre (Brant)''' ([[26. september]] [[1918]] [[Tartu]] – [[28. september]] [[2006]] Tartu) oli Eesti laulja ([[bariton]]) ja näitleja, kauaaegne [[Teater Vanemuine|Vanemuise teatri]] solist.
-[[1939|1939. a-st]] hakkas osalema VANEMUISE teatri lavastustes Tartu Meestelaulu Seltsi koori liikmena. Aastatel 1944-1947  töötas VANEMUISE-s koorilauljana, aastatel 1947-1999 ooperi- ja operetisolistina. Laulmist õppinud algul eraviisiliselt, aastatel 1946-1949 [[Tartu Muusikakool]]is (Salme Kanni ja Rudolf Jõksi klassis). Laulja eduka lavakarjääri esimene roll oli Jim Frimli ja Stotharti operetis „Rose-Marie” (1946), järgnesid Edvin (Kálmáni „Silva”, 1947), Punavari (Rombergi „Kõrbelaul”, 1948), Almaviva (Mozarti „Figaro pulm”, 1950), Kapten-Markii (Planquette'i 'Corneville'i kellad', 1951) jt. Tuntumatest rollidest võiks veel välja tuua Tomski (Tšaikovski „Padaemand”, 1953), Jüri (Arro ja Normeti „Rummu Jüri”, 1954), Peeter (Tammlaane 'Raudne kodu' 1954), Oskar (Boris Kõrveri 'Ainult unistus' 1955), don Carlos (Prokofjevi „Kihlus kloostris”, 1962), Zsupán (Straussi „Mustlasparun”, 1968), don Pedro (Offenbachi „Pericola”, 1974), Süffle (Zelleri „Linnukaupleja”, 1975), Robbins (Gershwini „Porgy ja Bess”, 1983), üks solistidest „Operetipromenaadis” (1993) jt.
+[[1939|1939. a-st]] hakkas osalema Vanemuise teatri lavastustes Tartu Meestelaulu Seltsi koori liikmena. Aastatel 1944-1947  töötas Vanemuises koorilauljana, aastatel 1947-1999 ooperi- ja operetisolistina. Laulmist õppinud algul eraviisiliselt, aastatel 1946-1949 [[Tartu Muusikakool]]is (Salme Kanni ja Rudolf Jõksi klassis). Laulja eduka lavakarjääri esimene roll oli Jim Frimli ja Stotharti operetis „Rose-Marie” (1946), järgnesid Edvin (Kálmáni „Silva”, 1947), Punavari (Rombergi „Kõrbelaul”, 1948), Almaviva (Mozarti „Figaro pulm”, 1950), Kapten-Markii (Planquette'i 'Corneville'i kellad', 1951) jt. Tuntumatest rollidest võiks veel välja tuua Tomski (Tšaikovski „Padaemand”, 1953), Jüri (Arro ja Normeti „Rummu Jüri”, 1954), Peeter (Tammlaane 'Raudne kodu' 1954), Oskar (Boris Kõrveri 'Ainult unistus' 1955), don Carlos (Prokofjevi „Kihlus kloostris”, 1962), Zsupán (Straussi „Mustlasparun”, 1968), don Pedro (Offenbachi „Pericola”, 1974), Süffle (Zelleri „Linnukaupleja”, 1975), Robbins (Gershwini „Porgy ja Bess”, 1983), üks solistidest „Operetipromenaadis” (1993) jt.
 Endel Aimre on mänginud karakteerseid kõrvalosi ka draamalavastustes, kontserdipublikule on ta meelde jäänud populaarsete lauludega („Laev tõstis purjed”, „Sügislehed”, „Ammumöödund ajast”). Salvestisi Eesti Raadios, Eesti Televisioonis, erinevatel helikandjatel; salvestised kogumikuna CD-l 'Kõnnin hilisel õhtul' (1999).
@@ 8. rida: / 8. rida: @@
 Aas[[1968|tast 1951 Eesti Teatriliidu liige, 1968. a-l]] sai [[Eesti NSV teeneline kunstnik|Eesti NSV teenelise kunstniku]] aunimetuse, [[2000]]. a-st oli [[Vanemuise Selts]]i auliige.
+==Isiklikku==
+Vanemad: isa Adam Brant ja ema Mari Brant, vend Kalju Aimre. Endel Aimre isa vend oli Peter (Peeter) Brant - „Tartu hirm”.
+{{JÄRJESTA:Aimre, Endel}}
-[['''Eraelust''']] Vanemad: isa Adam Brant ja ema Mari Brant, vend Kalju Aimre. Endel Aimre isa vend oli Peter(Peeter) Brant - „Tartu hirm”.
-{{DEFAULTSORT:Aimre, Endel}}
 [[Kategooria:Eesti ooperilauljad]]
 [[Kategooria:Eesti näitlejad]]