Inimteadused: erinevus redaktsioonide vahel
P siselingid |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Inimteadused''' (varem [[humanitaarteadused]]) on [[psühholoogia]] ja juturavi ([[psühhoanalüüs]]), [[inimeseõpetus]], kirjandus, rahvakultuur (etnoloogia), müüdiõpetus, [[ideoloogia]], |
'''Inimteadused''' (varem [[humanitaarteadused]]) on [[psühholoogia]] ja juturavi ([[psühhoanalüüs]]), [[inimeseõpetus]], kirjandus, rahvakultuur (etnoloogia), müüdiõpetus, [[ideoloogia]], positivistlik ajalookirjutus, [[majandusteadus]], [[politoloogia]] ja osa [[Ühiskonnateadus|ühiskonnateadusest]]. Inimteadused paiknevad filosoofia, keeleteaduse ja ökonoomia kõrval, nende vaheväljadel, nende peegeldusruumis. Inimese ainulaadsus, seespoolsus ([[subjektiivsus]]) ja keerukus ei takista inimesel saada teaduse objektiks. Inimteaduste eriomane lähenemine (erinevalt [[positivism]]ist) on mõistmine ja seletus.<ref name=":0">Leho Lamus. "[[Mõtlemise mõistevõrk]]", lk 157.</ref> |
||
[[Michel Foucault]] järgi inimteadused on lausungite ([[diskursus]]te) rühmad, mille uurimisobjektiks on kõik see, mis [[Inimene|inimeses]] on [[Kogemuslikkus|kogemuslik]]. Inimteadused tekkisid 19. sajandil. Kogemusteaduste objektiks on elu, [[keel]] ja töö. Inimteaduste objektiks on inimese elamine, kõne ja tootmine. Inimteadustes uuritakse esindusi, tänu millele inimene elab ja elu ettekujutab. Inimteaduste objekt pole keel, vaid see olend, kes [[Kõne (retoorika)|kõneldes]] endale ette kujutab sõnade ja lausete mõtet, ning lõpuks loob endale ettekujutuse ka keelest.<ref name=":0" /> |
[[Michel Foucault]] järgi inimteadused on lausungite ([[diskursus]]te) rühmad, mille uurimisobjektiks on kõik see, mis [[Inimene|inimeses]] on [[Kogemuslikkus|kogemuslik]]. Inimteadused tekkisid 19. sajandil. Kogemusteaduste objektiks on elu, [[keel]] ja töö. Inimteaduste objektiks on inimese elamine, kõne ja tootmine. Inimteadustes uuritakse esindusi, tänu millele inimene elab ja elu ettekujutab. Inimteaduste objekt pole keel, vaid see olend, kes [[Kõne (retoorika)|kõneldes]] endale ette kujutab sõnade ja lausete mõtet, ning lõpuks loob endale ettekujutuse ka keelest.<ref name=":0" /> |
||
Redaktsioon: 10. juuli 2020, kell 16:35
Inimteadused (varem humanitaarteadused) on psühholoogia ja juturavi (psühhoanalüüs), inimeseõpetus, kirjandus, rahvakultuur (etnoloogia), müüdiõpetus, ideoloogia, positivistlik ajalookirjutus, majandusteadus, politoloogia ja osa ühiskonnateadusest. Inimteadused paiknevad filosoofia, keeleteaduse ja ökonoomia kõrval, nende vaheväljadel, nende peegeldusruumis. Inimese ainulaadsus, seespoolsus (subjektiivsus) ja keerukus ei takista inimesel saada teaduse objektiks. Inimteaduste eriomane lähenemine (erinevalt positivismist) on mõistmine ja seletus.[1]
Michel Foucault järgi inimteadused on lausungite (diskursuste) rühmad, mille uurimisobjektiks on kõik see, mis inimeses on kogemuslik. Inimteadused tekkisid 19. sajandil. Kogemusteaduste objektiks on elu, keel ja töö. Inimteaduste objektiks on inimese elamine, kõne ja tootmine. Inimteadustes uuritakse esindusi, tänu millele inimene elab ja elu ettekujutab. Inimteaduste objekt pole keel, vaid see olend, kes kõneldes endale ette kujutab sõnade ja lausete mõtet, ning lõpuks loob endale ettekujutuse ka keelest.[1]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 Leho Lamus. "Mõtlemise mõistevõrk", lk 157.