Güldenstubbe: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
25. rida: | 25. rida: | ||
*[[Peter von Güldenstubbe|Peter Karl Johann von Güldenstubbe]] (1795−1876), staabikapten, tõeline riiginõunik, Liivimaa kubermangu postimeister |
*[[Peter von Güldenstubbe|Peter Karl Johann von Güldenstubbe]] (1795−1876), staabikapten, tõeline riiginõunik, Liivimaa kubermangu postimeister |
||
*[[Alexander von Güldenstubbe|Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe]] (1801−1884), jalaväekindral, kindraladjutant, pataljoni-, polgu-, brigaadi-, diviisi- ja korpusekomandör, Moskva sõjaväeringkonna vägede ülemjuhataja, Riiginõukogu liige |
*[[Alexander von Güldenstubbe|Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe]] (1801−1884), jalaväekindral, kindraladjutant, pataljoni-, polgu-, brigaadi-, diviisi- ja korpusekomandör, Moskva sõjaväeringkonna vägede ülemjuhataja, Riiginõukogu liige |
||
*[[Johann Ludwig von Güldenstubbe]] (1817–1873), filosoof, spiritualist; tegutses Pariisis õe [[Julie Wilhelmine Güldenstubbe]]ga (1827–1888).<ref>Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 137, allmärkus.</ref><ref>{{netiviide | URL = http://iapsop.com/archive/materials/spiritual_magazine_uk/spiritual_magazine_s2_v8_n7_jul_1873.pdf#page=41 | Pealkiri = Obituary (Baron Louis Guldenstubbé) | Väljaanne = The Spiritual Magazine | Autor = Samuel Chinnery | Aeg = Juuli 1873 | Kasutatud = 16.5.2020 | Keel = inglise keeles }}</ref> |
*[[Johann Ludwig von Güldenstubbe]] (1817–1873), filosoof, spiritualist; tegutses Pariisis õe [[Julie Wilhelmine von Güldenstubbe]]ga (1827–1888).<ref>Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 137, allmärkus.</ref><ref>{{netiviide | URL = http://iapsop.com/archive/materials/spiritual_magazine_uk/spiritual_magazine_s2_v8_n7_jul_1873.pdf#page=41 | Pealkiri = Obituary (Baron Louis Guldenstubbé) | Väljaanne = The Spiritual Magazine | Autor = Samuel Chinnery | Aeg = Juuli 1873 | Kasutatud = 16.5.2020 | Keel = inglise keeles }}</ref> |
||
==Güldenstubbe suguvõsa mõisavaldused== |
==Güldenstubbe suguvõsa mõisavaldused== |
Redaktsioon: 16. mai 2020, kell 12:25
Güldenstubbe (rootsi keeles Gyllenstubbe, vene keeles Гильденштуббе) on ilmselt Holsteinist pärit aadlisuguvõsa, Knutseni suguvõsa haru.
Ajalugu
Päritolu ja varasem ajalugu
- Pikemalt artiklis Knutsen
Güldenstubbed on Knutseni suguvõsa haru. Viimase päritolu ei ole teada, kuid ilmselt võisid nad pärineda Holsteinist või Taanist. 21. aprillil (vkj) 1708 tõstis Rootsi kuningas Karl XII Saaremaa mõisarentniku Peer Tage Knutseni (suri 1703) vanema poja Peer Anton Knutseni (1671−1757) aadliseisusse ja ta sai perekonnanimeks Gyllenstubbe.[1] Kuni 1730. aastateni oli käibel nimekuju Güllenstubbe, seejärel saksapärane Güldenstubbe.[2] 3. juulil (vkj) 1731 annetas Rootsi kuningas Fredrik I Peer Antonile aadlidiplomi,[3] kuid Rootsi rüütelkonda teda ei introdutseeritud.[4] Tema kahest pojast said alguse suguvõsa Kaarma-Loona ja Muratsi pealiinid.
Gyldenstubbe
- Pikemalt artiklis Gyldenstubbe
Peter Karl Ludwig von Güldenstubbe (1795−1876) adopteeris Karl von Hoyningen-Huene vallaspoja Amandus Nikolai Ernsti (1815–1875), kes sai perekonnanimeks Gyldenstubbe;[5] tema ja tema järeltulijad kasutasid Güldenstubbe suguvõsa vappi. Ta võeti 1865. a paiku Saaremaa rüütelkonna matriklisse.
Güldenstubbed rüütelkonna matriklis
Peer Anton von Güldenstubbe võeti 1724. aastal Saaremaa rüütelkonda; 1741. aastal immatrikuleeriti ta valminud Saaremaa rüütelkonna matriklisse. 1844. aastal immatrikuleeriti Liivimaa rüütelkonna matriklisse Alexander von Güldenstubbe, Karl von Güldenstubbe ja Ludwig von Güldenstubbe.[6] 2. veebruaril (vkj) 1902 võeti Eestimaa rüütelkonna matriklisse Karl Gustav von Güldenstubbe (1798−1867) ja Friedrich Ludwig Magnus von Güldenstubbe (1813−1872) järeltulijad.[7]
Vapp
Suguvõsa vapp on kõnelev vapp. Selle vapikilbil on kujutatud kuldseid kände (rootsi keeles gyllen ‘kuldne’ + stub ‘känd’). 1731. aastal diplomiga annetatud vapil oli lisaks kujutatud suurtükki ja granaate. XX sajandi algul võeti uuesti kasutusele algne 1708. aastast pärit vapp. 1934. aastast pärit perekonnaotsusega kasutab Güldenstubbe ja Gyldenstubbe suguvõsa vanemat vappi.[8]
Suguvõsa liikmeid
- Peer Anton von Güldenstubbe (1671−1757), kapten, Saaremaa ökonoomiakomissar, Saaremaa maanõunik, mõisaomanik
- Johann Gustav von Güldenstubbe (1731−1780), Saaremaa maamarssal, Saaremaa maanõunik, mõisaomanik
- Heinrich Nikolaus von Güldenstubbe (1738−1790), kolleegiumiassessor, Saaremaa ökonoomiakomissar, mõisaomanik
- Karl Gustav von Güldenstubbe (1739−1814), tõeline riiginõunik, Saaremaa aadlimarssal, Saaremaa maanõunik, Saaremaa konsistooriumi direktor, mõisaomanik
- Peter Karl Johann von Güldenstubbe (1795−1876), staabikapten, tõeline riiginõunik, Liivimaa kubermangu postimeister
- Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe (1801−1884), jalaväekindral, kindraladjutant, pataljoni-, polgu-, brigaadi-, diviisi- ja korpusekomandör, Moskva sõjaväeringkonna vägede ülemjuhataja, Riiginõukogu liige
- Johann Ludwig von Güldenstubbe (1817–1873), filosoof, spiritualist; tegutses Pariisis õe Julie Wilhelmine von Güldenstubbega (1827–1888).[9][10]
Güldenstubbe suguvõsa mõisavaldused
- Eestimaa:
- Tolli (Pargenthal) (1718−1719)
- Saaremaa:
- Allika (Hallick) (XVIII sjandi 2. pool), Anijala (Hannijall) (kuni 1769), Ariste (Arrust) (alates 1769, liideti Jööri mõisaga), Aru (Arromois) (1723−1731), Jööri (Jöör) (1769−1814), Kaarma (Karmelhof) (1717−? pandi-, enne 1731−1739 pärusvaldus), Kaarma-Loona (Klausholm) (1735−1739 ja 1776−1837), Karala (Karral) (1730ndad, rendivaldus), Kasti (Kasty) (1707−1757), Kaunivere (Kaunifer) (XVIII sajandi 2. pool−1837), Küdema (Kiddemetz) (1750ndad−1833), Loona (Kadwel) (XVIII sajandi algus, immissioon), Luulupe (Lulopäh) (1881−1919), Muratsi (Murratz) (1707−u 1877), Mõnnuste (Mönnust) (1740ndad−1750ndad, rendivaldus), Ohtja (Ochtjas) (pärast 1749−1833), Rannaküla (Rannaküll) (1701−1741 ja XVIII sajandi algus−1817), Torgu (Torkenhof) (XVII sajandi 2. pool−XVIII sajand, rendivaldus), Vestli (Wesselsdorf) (1789−1790)
Vaata ka
Viited
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 127.
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 127, allmärkus.
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 127.
- ↑ Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875, lk 101.
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 137, allmärkus.
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 129-130.
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 368.
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 130.
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 137, allmärkus.
- ↑ Samuel Chinnery (juuli 1873). "Obituary (Baron Louis Guldenstubbé)" (PDF). The Spiritual Magazine (inglise keeles). Vaadatud 16.5.2020.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
Kirjandus
- Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 368 [1].
- Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 127-142 [2].
- Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser B. Bd VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1968. Lk 135-152.
- Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1978. Lk 311-312.
- Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 101-102 [3].