Maokandja: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
11. rida: 11. rida:
==Tähti==
==Tähti==
* [[Ras Alhague]] (''α Ophiuchi'') on Maokandja heledaim täht heledusega +2,1 [[tähesuurus]]t, 49 [[valgusaasta]] kaugusel asuv sinakas [[hiidtäht]].
* [[Ras Alhague]] (''α Ophiuchi'') on Maokandja heledaim täht heledusega +2,1 [[tähesuurus]]t, 49 [[valgusaasta]] kaugusel asuv sinakas [[hiidtäht]].
* [[β Ophiuchi]] ehk Celbalrai (Karjuse koer) heledusega +2,7 [[tähesuurus]]t.
* [[Beta Ophiuchi]] ehk Celbalrai (Karjuse koer) heledusega +2,7 [[tähesuurus]]t.
* [[1604]]. aastal plahvatas ''θ Ophiuchi'' juures viimane [[Linnutee]]l märgatud [[supernoova]]. Seda jälgis [[Johannes Kepler]], kelle vaatluste järgi supernoovat ka tuntakse.
* [[1604]]. aastal plahvatas ''θ Ophiuchi'' juures viimane [[Linnutee]]l märgatud [[supernoova]]. Seda jälgis [[Johannes Kepler]], kelle vaatluste järgi supernoovat ka tuntakse.
* ''RS Ophiuchi'' on korduv [[noova]], mille purskeid on jälgitud aastatel [[1898]], [[1933]], [[1958]], [[1967]], [[1985]] ja [[2006]]. Neil aastatel on selle heledus tõusnud +11,8 miinimumist palja silmaga nähtava +4,5 magnituudini.
* ''RS Ophiuchi'' on korduv [[noova]], mille purskeid on jälgitud aastatel [[1898]], [[1933]], [[1958]], [[1967]], [[1985]] ja [[2006]]. Neil aastatel on selle heledus tõusnud +11,8 miinimumist palja silmaga nähtava +4,5 magnituudini.
* [[Barnardi täht]] on [[Maa]]le viies lähim täht [[Päike]]se ja ''α Centauri'' kolmiktähe järel. Selle kaugus on vaid 5,98 [[valgusaasta]]t, kuid kuna see on [[punane kääbus]], on selle heledus vaid +9,54 magnituudi, mistõttu on seda ka teleskoobiga raske leida. Barnardi tähel on suurim tuntud omaliikumine, 10,3 kaaresekundit aastas. Tähe leidis E. E. Barnard 1916. aastal.
* [[Barnardi täht]] on [[Maa]]le viies lähim täht [[Päike]]se ja ''α Centauri'' kolmiktähe järel. Selle kaugus on vaid 5,98 [[valgusaasta]]t, kuid kuna see on [[punane kääbus]], on selle heledus vaid +9,54 magnituudi, mistõttu on seda ka teleskoobiga raske leida. Barnardi tähel on suurim tuntud omaliikumine, 10,3 kaaresekundit aastas. Tähe leidis E. E. Barnard 1916. aastal.
* [[η Ophiuchi]] ehk Sabik on [[Kaksiktäht|kaksiksüsteem]] kaugusega 68 valgusaastat ja heledusega +2,43.
* [[Eta Ophiuchi]] ehk Sabik on [[Kaksiktäht|kaksiksüsteem]] kaugusega 68 valgusaastat ja heledusega +2,43.
* [[ζ Ophiuchi]] on 620 valgusaasta kaugusel asuv [[sinine kääbus]] heledusega +2,57.
* [[Zeta Ophiuchi]] on 620 valgusaasta kaugusel asuv [[sinine kääbus]] heledusega +2,57.


Maokandjas on mitmeid [[täheparv]]i, nt [[IC 4665]], [[NGC 6633]], [[M9]], [[M10]], [[M12]], [[M14]], [[M19]], [[M62 (kerasparv)|M62]] ja [[M107]].
Maokandjas on mitmeid [[täheparv]]i, nt [[IC 4665]], [[NGC 6633]], [[M9]], [[M10]], [[M12]], [[M14]], [[M19]], [[M62 (kerasparv)|M62]] ja [[M107]].

Redaktsioon: 13. juuni 2019, kell 21:57

Maokandja
Maokandja

Maokandja (ladina Ophiuchus, lühend Oph) on suur ekliptika tähtkuju, mis asub lõunataevas taevaekvaatori lähedal.[1]

Maokandja otsetõus on 17 h ja see on pindalalt 11. tähtkuju, kattes 948 ruutkraadi.[2] Eestis on ta hästi vaadeldav varasügisel.

Kuigi Päike on Maokandja tähtkujus 29. novembrist 18. detsembrini, ei loeta Maokandjat sodiaagi 12 tähtkuju hulka.[3]

Vana-Kreekas peeti Maokandjat Apolloniks, kes võitleb Delfi oraaklit valvava maoga. Hiljem samastati teda Laokooniga.[4] Vana-Rooma mütograafia samastas ta Asklepiosega (Aesculapiusega), kelle Jupiter piksenoolega tappis, kuid hiljem taevasse tõstis.[5]

Maokandja tähtkuju öötaevas

Tähti

Maokandjas on mitmeid täheparvi, nt IC 4665, NGC 6633, M9, M10, M12, M14, M19, M62 ja M107.

Viited

  1. "Ophiuchus Constellation". Constellation Guide. {{netiviide}}: eiran tundmatut parameetrit |otsinguaasta= (juhend); eiran tundmatut parameetrit |otsingukuujapäev= (juhend)
  2. "Ophiuchus: Facts about the Snake Bearer". Space.com. {{netiviide}}: eiran tundmatut parameetrit |otsinguaasta= (juhend); eiran tundmatut parameetrit |otsingukuujapäev= (juhend)
  3. Born under the sign of Ophiuchus?
  4. Thompson, Robert (2007). Illustrated Guide to Astronomical Wonders: From Novice to Master Observer. O'Reilly Media, Inc. p. 326. ISBN 9780596526856.
  5. Gaius Iulius Hyginus, Astronomica 2, 14