Mandrilava: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 20. aprill 2019, kell 08:33

Mandrilava ehk šelf on mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üleujutatud.

Mandrilava on küll vee all, kuid tal on mandriga sama geoloogiline ehitus, mistõttu võib mandrilava geoloogilises mõttes pidada osaks mandrist.

Mandrilava laius on keskmiselt 70 km, kuid võib varieeruda mõnekümnest meetrist 1500 kilomeetrini. Kõige laiem mandrilava on Põhja-Jäämeres Siberi rannikust põhja suunas. Enamasti on mandrilava tasandikulise pinnamoega. Hilises geoloogilises minevikus (jääajal) on suur osa mandrilavast olnud osa maismaast. Seda tõendavad üleujutatud jõeorud ja rannamoodustised. Ka lehtersuudmed ehk estuaarid on üleujutatud jõeorud. Kohtadel, kus ookeani suubuvad jõed, tekivad veealused kanjonid.

Mandrilava läheb üle tunduvalt suurema kallakusega mandrinõlvaks. Mandrilava keskmine kallakus mere suunas on umbes kümnendik kraadist. Üleminek mandrilavalt mandrinõlvale on keskmiselt 135 meetri sügavusel. Esineb siiski ka tunduvalt sügavamaid üleminekuid. Ümber Antarktise on mandrilava piir umbes 350 meetri sügavusel.

Mandrilaval asuvaid meresid nimetatakse šelfimeredeks. Šelfimereks on näiteks Kollane meri, Läänemeri ja Pärsia laht.

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
-[[Pilt:Continental shelf letters.png|thumb|300px|Mandrilava on märgitud tähega "B".]]
+[[Pilt:Continental shelf letters.png|pisi|300px|Mandrilava on märgitud tähega "B"]]
 '''Mandrilava''' ehk '''šelf''' on [[Mandriline maakoor|mandrilise maakoore]] osa, mis on [[Maailmameri|maailmamere]] poolt üleujutatud.
 Mandrilava on küll [[vesi|vee]] all, kuid tal on [[manner|mandriga]] sama [[geoloogia|geoloogiline]] ehitus, mistõttu võib mandrilava geoloogilises mõttes pidada osaks [[manner (geoloogia)|mandrist]].
-Mandrilava laius on keskmiselt 70 km, kuid võib varieeruda mõnekümnest meetrist 1500 kilomeetrini. Kõige laiem mandrilava on [[Põhja-Jäämeri|Põhja-Jäämeres]] [[Siber]]i [[rannik]]ust põhja suunas. Enamasti on mandrilava [[tasandik]]ulise [[pinnamood|pinnamoega]]. Hilises geoloogilises minevikus ([[Weichseli jäätumine|jääajal]]) on suur osa mandrilavast olnud osa maismaast. Seda tõendavad üleujutatud [[jõeorg|jõeorud]] ja [[rannamoodustis]]ed. Ka [[lehtersuue|lehtersuudmed]] ehk estuaarid on üleujutatud jõeorud. Kohtadel, kus [[ookean]]i suubuvad jõed, tekivad veealused [[kanjon]]id.
+Mandrilava laius on keskmiselt 70&nbsp;km, kuid võib varieeruda mõnekümnest meetrist 1500 kilomeetrini. Kõige laiem mandrilava on [[Põhja-Jäämeri|Põhja-Jäämeres]] [[Siber]]i [[rannik]]ust põhja suunas. Enamasti on mandrilava [[tasandik]]ulise [[pinnamood|pinnamoega]]. Hilises geoloogilises minevikus ([[Weichseli jäätumine|jääajal]]) on suur osa mandrilavast olnud osa maismaast. Seda tõendavad üleujutatud [[jõeorg|jõeorud]] ja [[rannamoodustis]]ed. Ka [[lehtersuue|lehtersuudmed]] ehk estuaarid on üleujutatud jõeorud. Kohtadel, kus [[ookean]]i suubuvad jõed, tekivad veealused [[kanjon]]id.
 Mandrilava läheb üle tunduvalt suurema kallakusega [[mandrinõlv]]aks. Mandrilava keskmine kallakus mere suunas on umbes kümnendik kraadist. Üleminek mandrilavalt mandrinõlvale on keskmiselt 135 meetri sügavusel. Esineb siiski ka tunduvalt sügavamaid üleminekuid. Ümber [[Antarktis]]e on mandrilava piir umbes 350 meetri sügavusel.
 Mandrilaval asuvaid [[meri|meresid]] nimetatakse [[šelfimeri|šelfimeredeks]]. Šelfimereks on näiteks [[Kollane meri]], [[Läänemeri]] ja [[Pärsia laht]].
 [[Kategooria:Okeanograafia]]