Keskkonnapsühholoogia

Keskkonna-psühholoogia on interdistsiplinaarne valdkond, mis keskendub inimeste ja nende ümbruse koosmõjudele. Mõistet "keskkond" määratletakse laialt - see hõlmab looduskeskkonna seisundit, sotsiaalseid olukordi, tehiskeskkondi, õppe- ja teabekeskkondi.

Alates selle loomisest, on keskkonnapsühholoogia püüdnud olla teadusharu, mis oleks orienteeritud nii väärtusele kui ka probleemidele. Keskkonnapsühholoogia prioriteediks on lahendada keerulisi keskkonnaprobleeme, saavutamaks üksikisiku heaolu suuremas ühiskonnas. Kui lahendada inimese ja keskkonna vahelisi probleeme, kas globaalseid või kohalikke, siis peab selleks olema inimkäitumise mudel, mis ennustaks, millistes tingimustes inimesed hästi toime tulevad. Selline mudel aitab kavandada, hallata, kaitsta ja/või taastada keskkonda, mis maksimeeriks inimese poolset mõistlikku käitumist, ennustaks võimalikke tulemusi kui need tingimused ei ole täidetud ja ette näha võimalikke probleemseid olukordi. Keskkonnapsühholoogia arendab sellist inimloomuse mudelit püüdes seejuures säilitada laia ja multidistsiplinaarnset fookust. Uuritakse  erinevaid valdkondi nagu ühisomandi haldamine, raja leidmine keerulistes olukordades ning keskkonnast tuleneva stressi mõju inimese võimekusele ja infotöötlusele. Viimasel ajal on koos ühiskonnas ja teaduses kasvava teadlikkusega kliimamuutuste kohta suurenenud ka keskkonnapsühholoogia fookus keskkonna jätkusuutlikkuse küsimuste valdkonnas.

See väga mitmekülgne paradigma on lisaks psühholoogidele tekitanud huvi ka geograafides, majandusteadlastes, maastiku arhitektides, poliitikutes, sotsioloogides, antropoloogides, haridustöötajates ja tootearendajates, kes kõik on panustanud ka keskkonnapsühholoogiasse.

Kuigi "keskkonnapsühholoogia" on vaieldamatult tuntuim ja kõige põhjalikum kirjeldus valdkonnas, on see ka tuntud kui inimtegurite teadus, kognitiivse ergonoomika, ökoloogiline psühholoogia, keskkonna–käitumise uurimine, ja inimese–keskkonna uuringutena. Tihedalt on seotud ka valdkonnad nagu arhitektuuriline psühholoogia, sotsiaal -, arhitektuuri -, käitumis-geograafia, keskkonnakaitse sotsioloogia, sotsiaalne ökoloogia ja keskkonnadisaini teadus.

Ajalugu

Keskkonnapsühholoogia päritolu ei ole küll teada, kuid Willy Hellpach on esimene, kes mainis "keskkonnapõhist psühholoogiat". Ühes tema raamatutest, Geopsyche, käsitletakse seda, kuidas päike ja kuu mõjutavad inimeste käitumist, ekstreemsete keskkonnaolude ning värvi ja vormi mõju inimestele. Teised tuntumad teadlased keskkonnapsühholoogia juurte juures olid Jakob von Uexküll, Kurt Lewin, Egon Brunswik, ning hiljem ka Gerhard Kaminski ja Carl Friedrich Graumann.

Suunad

Probleemidele orienteeritud

Keskkonnapsühholoogia uurib otseselt keskkonda ja seda, kuidas antud keskkond mõjutab seal elavaid ja/või töötavaid inimesi. Selle valdkonna konkreetsed aspektid on probleemi tuvastamine ja läbi probleemi identifitseerimise probleemi lahendamine. Seepärast on vaja, et keskkonnapsühholoogia oleks probleemile orienteeritud.

Probleemile orienteeritud valdkondades on oluline, et probleemi identifitseerides kerkivad lahendused välja eelnevatest protsessidest. Lahendused aitavad ühiskonnal tervikuna paremini toime tulla ja annavad väärtuslikku infot ühiskonnasisesest toimimisest. Keskkonnapsühholoog Harold Proshansky on öelnud ka seda, et antud teadusharu eesmärgiks on ühiskonna parandamine läbi probleemilahenduste, siis on see lisaks ka "väärtustele orienteeritud". Proshansky tõi välja ka, et oluline ei ole ainult probleemi mõistmine, vaid ka selle lahenduse vajalikkus. Lisaks tõi ta välja ka selle lähenemise probleemid keskkonnapsühholoogias. Esiteks peavad uuritavad probleemid olema kindlalt määratletud: on oluline, et probleemid oleks päriselus, mitte laboris, aktuaalsed ning vaadeldavad. Teiseks peavad käsitletud probleemid tulenema otseselt sellest konkreetsest keskkonnast, kus need probleemid olemas on. Lahendused ja probleemidest arusaamine ei saa tulla olukorrast, mis on laboris mudeldatud ja konstrueeritud. Keskkonnapsühholoogia peab peegeldama tegelikku, mitte simuleeritud, ühiskonda. Samas on raske jätta kõrvale kõik laboris tehtavad uuringud, sest labor on see koht, kus saab viia läbi eksperimente katsetamaks erinevaid lahendusi nii, et seejuures ei kahjustata ühiskonda. Proshansky ütleb ka, et on oluline, et keskkonnapsühholoog kasutaks uurimistulemuste tõlgendamisel kõiki aspekte ja tulemuste analüüsi ning võtaks arvesse nii probleemide üldisi kui ka individuaalseid aspekte.

Keskkonnapsühholoogia võtab arvesse keskkondlike probleeme, nagu rahvastikutihedus ja rahvarohkus, mürasaaste, vaesus, ja linnade lagunemine. Müra suurendab keskkonnast tulenevat stressi. Kuigi on leitud, et müra kontroll ja ennustatavus on suurimad stressifaktorid, siis on olulised ka kontekst, helikõrgus, allikas ja harjumisvõime [3]. Keskkonnapsühholoogid on teoriseerinud ka seda, et rahvastikutihedus ja rahvarohkus võivad mõjutada inimese tuju ning põhjustada stressist tulenevaid haiguseid.  Keskkonnapsühholoogid usuvad, et selleks, et mõista ja lahendada keskkondlike probleeme, tuleks vaadata kontekste ja printsiipe ning probleeme inimeste keskkondades. Näireks vähendavad rahvarohkuse tunnet hoonetes:

• Aknad - eriti sellised, mida saab avada, kust tuleb valgus ning millest on hea vaade
• Kõrged laed
• Uksed jagamaks ruumi ja tagamaks juurdepääsu üle kontrolli
• Ruumi kuju - ruudukujulised ruumid tunduvad avaramad, kui ristkülikukujulised
• Vaheseinte kasutamine moodustamaks väiksemaid ja personaalsemaid tööalasid. Eriti kontorites, kus on avatud plaan või suuremad tööpinnad
• Kognitiivse kontrolli suurendamine sisekeskkonna aspektide osas nagu ventilatsioon, valgustus, privaatsus jne