Thomas Becket: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Myriwe (arutelu | kaastöö)
269 muudatust
P parandasin skripti abil kriipsud
1. rida: 1. rida:
[[Fail:Collier's Becket, Thomas à.png|pisi|Thomas Becket ]]
[[Fail:Collier's Becket, Thomas à.png|pisi|Thomas Becket ]]
'''Thomas Becket''' (21. detsember 1119/1120 [[London]] - 29. detsember 1170 [[Canterbury piirkond|Canterbury]]) oli [[Canterbury peapiiskop]]. Teda austatakse [[Katoliku kirik|katoliku]] ja [[anglikaani kirik]]utes [[Pühak|pühaku]] ja [[Märter|märtrina]]. Peapiiskopina oli ta vaenujalal [[Inglismaa]] kuninga [[Henry II]]-ga, mille põhjustasid tülid katoliku kiriku õiguste ja privileegide üle Inglismaal. Becket mõrvati Henry II õukondlaste poolt, pärast mida kuulutas paavst [[Aleksander III (paavst)| Alexander III]] ta [[Pühak|pühakuks]].<ref>Barlow, F. (1986). ''Thomas Becket''. 4. tr. London, The Orion Publishing Group Ltd.</ref>
'''Thomas Becket''' (21. detsember 1119/1120 [[London]] – 29. detsember 1170 [[Canterbury piirkond|Canterbury]]) oli [[Canterbury peapiiskop]]. Teda austatakse [[Katoliku kirik|katoliku]] ja [[anglikaani kirik]]utes [[Pühak|pühaku]] ja [[Märter|märtrina]]. Peapiiskopina oli ta vaenujalal [[Inglismaa]] kuninga [[Henry II]]-ga, mille põhjustasid tülid katoliku kiriku õiguste ja privileegide üle Inglismaal. Becket mõrvati Henry II õukondlaste poolt, pärast mida kuulutas paavst [[Aleksander III (paavst)| Alexander III]] ta [[Pühak|pühakuks]].<ref>Barlow, F. (1986). ''Thomas Becket''. 4. tr. London, The Orion Publishing Group Ltd.</ref>


==Elukäik==
==Elukäik==
===Lapsepõlv===
===Lapsepõlv===
Thomas Becket sündis erinevate allikate kohaselt 21. detsembril 1119/1120 [[Cheapside]]’is Londonis. Thomase vanemateks olid Gilbert ja Matilda Becket. Gilberti isa oli pärit Põhja-[[Prantsusmaa|Prantsumaal]] [[Normandia]] maakonnast, arvatavasti [[Thierville'i]] linna lähikonnast. Matilda esivanemad olid samuti Normandia maakonnast pärit, tõenäoliselt [[Caen|Caeni]] linnast.<ref>Barlow, Lk 11-12 </ref> Gilbert alustas oma iseseisvat elu kaupmehena mõndade allikate kohaselt tekstiiliga kaubeldes. 1120. aastaks oli Gilbert Prantsusmaalt kolinud Londonisse. Seal elades sai temast kinnisvaraomanik, kes elatas end renditulust. Samuti on täheldatud, et ta oli [[Surrey]] linnas šerif. Thomase isa on maetud vanasse [[Püha Pauli katedraal|Püha Pauli katedraali]] Londonis.<ref>Barlow, 12-18</ref>
Thomas Becket sündis erinevate allikate kohaselt 21. detsembril 1119/1120 [[Cheapside]]’is Londonis. Thomase vanemateks olid Gilbert ja Matilda Becket. Gilberti isa oli pärit Põhja-[[Prantsusmaa|Prantsumaal]] [[Normandia]] maakonnast, arvatavasti [[Thierville'i]] linna lähikonnast. Matilda esivanemad olid samuti Normandia maakonnast pärit, tõenäoliselt [[Caen|Caeni]] linnast.<ref>Barlow, Lk 11–12 </ref> Gilbert alustas oma iseseisvat elu kaupmehena mõndade allikate kohaselt tekstiiliga kaubeldes. 1120. aastaks oli Gilbert Prantsusmaalt kolinud Londonisse. Seal elades sai temast kinnisvaraomanik, kes elatas end renditulust. Samuti on täheldatud, et ta oli [[Surrey]] linnas šerif. Thomase isa on maetud vanasse [[Püha Pauli katedraal|Püha Pauli katedraali]] Londonis.<ref>Barlow, 12–18</ref>


10-aastaselt saadeti Becket Lõuna-Inglismaal Surrey krahvkonnas asuvasse [[Mertoni Mõisakooli]]. Gümnaasiumisse tuli ta Londonisse, täpsemalt õppis ta Püha Pauli katedraali all, kus õpetati grammatikat, retoorikat, geomeetriat, aritmeetikat, muusikat ja astronoomiat.<ref>Barlow, Lk 20</ref>
10-aastaselt saadeti Becket Lõuna-Inglismaal Surrey krahvkonnas asuvasse [[Mertoni Mõisakooli]]. Gümnaasiumisse tuli ta Londonisse, täpsemalt õppis ta Püha Pauli katedraali all, kus õpetati grammatikat, retoorikat, geomeetriat, aritmeetikat, muusikat ja astronoomiat.<ref>Barlow, Lk 20</ref>
19. rida: 19. rida:
Tänu tähelepanuväärsele teenistusele Theobald of Beci juures, soovitab Theobald Becketit Henry II kantsleri ametikohale, kuhu Becket ka [[1155]]. aasta jaanuaris määratakse. Olemuselt sarnased, saavad kantslerist ja noorest kuningast head sõbrad.<ref>Barlow, Lk 50-3</ref>
Tänu tähelepanuväärsele teenistusele Theobald of Beci juures, soovitab Theobald Becketit Henry II kantsleri ametikohale, kuhu Becket ka [[1155]]. aasta jaanuaris määratakse. Olemuselt sarnased, saavad kantslerist ja noorest kuningast head sõbrad.<ref>Barlow, Lk 50-3</ref>


Viibinud Henry II lähikonnas [[1154]]. aasta lõpust [[1162]]. aasta maini, saadetakse Becket Normandiast Inglismaale, kus ta valitaks Canterbury uueks peapiiskopiks. Kuna Henry oli sõdinud Prantsuse kuninga [[Louis VII]] 1152. aastast alates, oli ta Inglismaal viibinud üksikud aastad, veetes enamiku valitsuspäevi Põhja-Prantsusmaal. Meestest olid saanud lähedased kaaslased: Thomasest oli saanud Henry õpetaja ja tuutor. Seega nautis Becket kõiki seaduslikke hüvesid, mida kantsleriamet talle lubas: erinevaid residentse, maksuvabastusi ja muid soodustusi. Hea meelega vastas Thomas kuningale tagades alati nii enda suurejoonelise väljanägemise, mis pidi kuninga õukonna heaolu reklaamima. Lisaks hoolitses Becket kuninga kaaskonna kuvandi eest Prantsusmaal. Näiteks kandis ta hoolt, et kõik Inglise saatkonna töötajad oleksid viimase moe järgi peenelt riides. Ringkäikudel kanti kaasas [[Jahilind|jahilinde]] ja -[[Jahikoer|koeri]], võimsaid [[Hobune|hobuseid]] ning prantslaste poolt soositud, nende jaoks võõrast jooki [[Õlu|õlut]] paljudel vankritel. Lauldi inglise tavade kohaselt laule ning oldi joviaalses ja suurelises meeleolus.<ref>Barlow, Lk 68-69</ref> Becketi kui hea sõbra saatmine kodumaale pidi kuningavõimu kindlustama.<ref>Barlow, Lk 59</ref>
Viibinud Henry II lähikonnas [[1154]]. aasta lõpust [[1162]]. aasta maini, saadetakse Becket Normandiast Inglismaale, kus ta valitaks Canterbury uueks peapiiskopiks. Kuna Henry oli sõdinud Prantsuse kuninga [[Louis VII]] 1152. aastast alates, oli ta Inglismaal viibinud üksikud aastad, veetes enamiku valitsuspäevi Põhja-Prantsusmaal. Meestest olid saanud lähedased kaaslased: Thomasest oli saanud Henry õpetaja ja tuutor. Seega nautis Becket kõiki seaduslikke hüvesid, mida kantsleriamet talle lubas: erinevaid residentse, maksuvabastusi ja muid soodustusi. Hea meelega vastas Thomas kuningale tagades alati nii enda suurejoonelise väljanägemise, mis pidi kuninga õukonna heaolu reklaamima. Lisaks hoolitses Becket kuninga kaaskonna kuvandi eest Prantsusmaal. Näiteks kandis ta hoolt, et kõik Inglise saatkonna töötajad oleksid viimase moe järgi peenelt riides. Ringkäikudel kanti kaasas [[Jahilind|jahilinde]] ja -[[Jahikoer|koeri]], võimsaid [[Hobune|hobuseid]] ning prantslaste poolt soositud, nende jaoks võõrast jooki [[Õlu|õlut]] paljudel vankritel. Lauldi inglise tavade kohaselt laule ning oldi joviaalses ja suurelises meeleolus.<ref>Barlow, Lk 68–69</ref> Becketi kui hea sõbra saatmine kodumaale pidi kuningavõimu kindlustama.<ref>Barlow, Lk 59</ref>


===Järgnev===
===Järgnev===
34. rida: 34. rida:
==Surm==
==Surm==
[[Fail:Murder of Thomas Becket.jpg|pisi|278x278px|Thomas Becketi tapmine 29.detsembril 1170.aastal]]
[[Fail:Murder of Thomas Becket.jpg|pisi|278x278px|Thomas Becketi tapmine 29.detsembril 1170.aastal]]
Kuninga 1170. aasta detsembris öeldud lausest haarasid kinni neli rüütlit kuninga õukonnast: [[:en:William_de_Tracy|William de Tracy]], [[:en:Richard_le_Breton|Richard le Breton]], [[:en:Reginald_Fitzurse|Reginald Fitzurse]] ja [[:en:Hugh_de_Morville,_Lord_of_Westmorland|Hugh de Morville]]. Tegelikult ei hõlmanud nende esialgne plaan peapiiskopi elu võtmist. Becketit tuli sundida ametist eemaldatud piiskoppe nende kohtadele ennistama. Keeldumise korral pidi Becket arreteeritama. Teel Canterburysse värvati mehi, et moodustada arvestatav vägi, kellega katedraal ümber piirata, et Becketi põgenemist vältida. <ref>Barlow, Lk 298</ref> Jõudnud 29. detsembril katedraalini, eemaldasid mehed endalt kommetekohaselt relvad ning nõudsid kõigi viisakuste järgselt peapiiskopi juurde pääsemist.<ref>Barlow, Lk 300-306</ref>
Kuninga 1170. aasta detsembris öeldud lausest haarasid kinni neli rüütlit kuninga õukonnast: [[:en:William_de_Tracy|William de Tracy]], [[:en:Richard_le_Breton|Richard le Breton]], [[:en:Reginald_Fitzurse|Reginald Fitzurse]] ja [[:en:Hugh_de_Morville,_Lord_of_Westmorland|Hugh de Morville]]. Tegelikult ei hõlmanud nende esialgne plaan peapiiskopi elu võtmist. Becketit tuli sundida ametist eemaldatud piiskoppe nende kohtadele ennistama. Keeldumise korral pidi Becket arreteeritama. Teel Canterburysse värvati mehi, et moodustada arvestatav vägi, kellega katedraal ümber piirata, et Becketi põgenemist vältida. <ref>Barlow, Lk 298</ref> Jõudnud 29. detsembril katedraalini, eemaldasid mehed endalt kommetekohaselt relvad ning nõudsid kõigi viisakuste järgselt peapiiskopi juurde pääsemist.<ref>Barlow, Lk 300–306</ref>


Becketi jutul edastasid rüütlid Reginald Fitzurse'i eestkostel oma nõudmised, millele peapiiskop tuliselt vastu vaidles. Oma tahtmist rahumeelselt saavutamata otsustati kasutada karmimaid meetmeid. Külalised hõivasid katedraali sissepääsud ning kindlustasid piiskopi kaaskondlaste sekkumise asjaajamisse.<ref>Barlow, Lk 300-306</ref> Pärast lühikest ettevalmistust ja taasrelvastumist tormasid rüütlid taas jumalakotta hüüdes: "Kus on see Thomas Becket, kuninga ja kuningriigi reetur?", millele Becket olla vastanud: "Siin ma olen. Kuninga reetur mitte, vaid Jumala teener. Mida te tahate?"<ref>Barlow, Lk 308</ref> Kuna endiselt oli arreteerimiskäsk jõus, siis üritasid rüütlid, pärast nõudmistest teistkordset keeldumist, meest jõuga kinni võtta. Becketi tugeva füüsilise vastupanu tõttu arreteerimine nurjus. Järgnenud rüseluse käigus tabas peapiiskoppi Reginald Fitzurse'i möögahoop pähe. Seejärel olla mees kokku kukkunud ning lausunud: "Jeesuse nimel ja kiriku kaitseks olen valmis kohtuma surmaga." Järgnes surmav löök Richard le Bretonilt, millesse mõrvar pannud nii palju jõudu, et mõõga vastu põrandat pooleks murdis. Thomas Becket, Canterbury peapiiskop, suri 29. detsembril 1171.<ref>Barlow, Lk 310-311</ref>
Becketi jutul edastasid rüütlid Reginald Fitzurse'i eestkostel oma nõudmised, millele peapiiskop tuliselt vastu vaidles. Oma tahtmist rahumeelselt saavutamata otsustati kasutada karmimaid meetmeid. Külalised hõivasid katedraali sissepääsud ning kindlustasid piiskopi kaaskondlaste sekkumise asjaajamisse.<ref>Barlow, Lk 300–306</ref> Pärast lühikest ettevalmistust ja taasrelvastumist tormasid rüütlid taas jumalakotta hüüdes: "Kus on see Thomas Becket, kuninga ja kuningriigi reetur?", millele Becket olla vastanud: "Siin ma olen. Kuninga reetur mitte, vaid Jumala teener. Mida te tahate?"<ref>Barlow, Lk 308</ref> Kuna endiselt oli arreteerimiskäsk jõus, siis üritasid rüütlid, pärast nõudmistest teistkordset keeldumist, meest jõuga kinni võtta. Becketi tugeva füüsilise vastupanu tõttu arreteerimine nurjus. Järgnenud rüseluse käigus tabas peapiiskoppi Reginald Fitzurse'i möögahoop pähe. Seejärel olla mees kokku kukkunud ning lausunud: "Jeesuse nimel ja kiriku kaitseks olen valmis kohtuma surmaga." Järgnes surmav löök Richard le Bretonilt, millesse mõrvar pannud nii palju jõudu, et mõõga vastu põrandat pooleks murdis. Thomas Becket, Canterbury peapiiskop, suri 29. detsembril 1171.<ref>Barlow, Lk 310–311</ref>


===Pärast surma===
===Pärast surma===

Redaktsioon: 5. detsember 2017, kell 02:40

Thomas Becket

Thomas Becket (21. detsember 1119/1120 London – 29. detsember 1170 Canterbury) oli Canterbury peapiiskop. Teda austatakse katoliku ja anglikaani kirikutes pühaku ja märtrina. Peapiiskopina oli ta vaenujalal Inglismaa kuninga Henry II-ga, mille põhjustasid tülid katoliku kiriku õiguste ja privileegide üle Inglismaal. Becket mõrvati Henry II õukondlaste poolt, pärast mida kuulutas paavst Alexander III ta pühakuks.[1]

Elukäik

Lapsepõlv

Thomas Becket sündis erinevate allikate kohaselt 21. detsembril 1119/1120 Cheapside’is Londonis. Thomase vanemateks olid Gilbert ja Matilda Becket. Gilberti isa oli pärit Põhja-Prantsumaal Normandia maakonnast, arvatavasti Thierville'i linna lähikonnast. Matilda esivanemad olid samuti Normandia maakonnast pärit, tõenäoliselt Caeni linnast.[2] Gilbert alustas oma iseseisvat elu kaupmehena mõndade allikate kohaselt tekstiiliga kaubeldes. 1120. aastaks oli Gilbert Prantsusmaalt kolinud Londonisse. Seal elades sai temast kinnisvaraomanik, kes elatas end renditulust. Samuti on täheldatud, et ta oli Surrey linnas šerif. Thomase isa on maetud vanasse Püha Pauli katedraali Londonis.[3]

10-aastaselt saadeti Becket Lõuna-Inglismaal Surrey krahvkonnas asuvasse Mertoni Mõisakooli. Gümnaasiumisse tuli ta Londonisse, täpsemalt õppis ta Püha Pauli katedraali all, kus õpetati grammatikat, retoorikat, geomeetriat, aritmeetikat, muusikat ja astronoomiat.[4]

Pärast enesetäiendamist erinevates koolides tabas Thomast tagasilöök. Tema isa oli sattunud rahalistesse raskustesse, mille tõttu pidi Thomas raha teenimiseks tööle minema. Tänu sugulastele leidis Becket tööd majahoidjana Theobald of Beci, Canterbury peapiiskopi juures.[5]

20-aastaselt õppis Becket Pariisi ülikoolis. Pärast lõpetamist suundus ta tagasi kodumaale, et töötada taas Theobaldi teenistuses. Inglismaale jõudis ta 1141. aasta detsembris. Kuna Thomas oli väga korrektne, sai ta hiilgavalt hakkama iga talle antud keerulise ülesandega. Olles oma isandale üles näidanud äärmiselt suurt truudust, mõistis Theobald, et Thomases on palju arenguruumi. Seega otsustas Theobald saata Becketi ennast õigusteaduse vallas täiendama Auxerre’i ja Bolognasse.[6]

Isiklik elu

Inimesena oli Becket vastuoluline. Ühelt poolt alati pühendunud ning talle määratud rolle enesekindluse ja uhkusega täitev, teiselt poolt tihti ülemeelik ning oma käitumises ja riietumises edev. Samuti olevat ta oma sõprade lollitamisega alati kaasa läinud. Mäletatakse tema väga lahket meelt, truudust ja tõearmastust sõprade ringis ning vagadust usumehena. Seiklusliku meelega Becketile meeldis käia jahil ning teha kõrgetele ametnikele suuremeelseid kingitusi. Samas ei mainita, et Becket oli soe või eriliselt sõbralik inimene. Pigem kirjeldatakse teda kui lõbu ja laiskust põlgavat inimest, kes taktitundeliselt kannatas neid, kes tema ümber selliseid omadusi välja näitasid.[7]

Canterbury peapiiskopi ametikoht

Eelnev

Tänu tähelepanuväärsele teenistusele Theobald of Beci juures, soovitab Theobald Becketit Henry II kantsleri ametikohale, kuhu Becket ka 1155. aasta jaanuaris määratakse. Olemuselt sarnased, saavad kantslerist ja noorest kuningast head sõbrad.[8]

Viibinud Henry II lähikonnas 1154. aasta lõpust 1162. aasta maini, saadetakse Becket Normandiast Inglismaale, kus ta valitaks Canterbury uueks peapiiskopiks. Kuna Henry oli sõdinud Prantsuse kuninga Louis VII 1152. aastast alates, oli ta Inglismaal viibinud üksikud aastad, veetes enamiku valitsuspäevi Põhja-Prantsusmaal. Meestest olid saanud lähedased kaaslased: Thomasest oli saanud Henry õpetaja ja tuutor. Seega nautis Becket kõiki seaduslikke hüvesid, mida kantsleriamet talle lubas: erinevaid residentse, maksuvabastusi ja muid soodustusi. Hea meelega vastas Thomas kuningale tagades alati nii enda suurejoonelise väljanägemise, mis pidi kuninga õukonna heaolu reklaamima. Lisaks hoolitses Becket kuninga kaaskonna kuvandi eest Prantsusmaal. Näiteks kandis ta hoolt, et kõik Inglise saatkonna töötajad oleksid viimase moe järgi peenelt riides. Ringkäikudel kanti kaasas jahilinde ja -koeri, võimsaid hobuseid ning prantslaste poolt soositud, nende jaoks võõrast jooki õlut paljudel vankritel. Lauldi inglise tavade kohaselt laule ning oldi joviaalses ja suurelises meeleolus.[9] Becketi kui hea sõbra saatmine kodumaale pidi kuningavõimu kindlustama.[10]

Järgnev

23. mail 1162 valitakse Thomas Becket Canterbury peapiiskopiks.[11] Aasta jooksul sai Thomasest uus mees. Varem rõivastega edvistanud seiklejast sai usule pühendunud lihtne jumalateener. Varasemad söömapeod asendusid tagasihoidliku toiduvaliku ja vähese söögipoolisega. Iga päev olla Becket pesnud Canterbury vaeste jalgu, jaganud neile õnnistust ja raha. Becket pidas kinni kõigist uue elustiiliga kaasnenud reeglitest ning täitis neid suure hoolega. Becket oli võtnud missiooniks puhastada end pattudest.[12]

Vastuolud kuningaga

Henry II ja Becketit võis pidada headeks sõpradeks. Peale endise peapiiskopi, Theobaldi surma 1161. aastal leidis kuningas, et tal pole Canterbury peapiiskopi kohale panna kedagi peale Becketi. Becket puikles alguses tulihingeliselt vastu, kuna teadis, et peapiiskopi tooli istudes on vastuolu kuningaga vältimatu.[13] Tegelikult oli Henry II oma plaan: ta üritas sõbra abiga tasandada kiriku ja ilmaliku võimu suhteid pöörates need nii kuningavõimu kasuks. Kuna Thomas oli ennast täielikult pühendanud Jumala teenimisele, ei tahtnud ta teha koostööd omakasupüüdliku kuningaga.[14]

Clarendoni kirikukogu

Henry II nõudis Canterbury kirikukogult 1163. aastal, et kõik vaimulikud, keda kirikukogu on karistanud, tuleb karistamiseks viivitamatult edasi anda ilmalikule võimule. 1164. aastal Clarendoni kirikukogul andis Becket Henry II esitatud kuningavõimu ja kiriku suhteid reguleerivatele aktidele suulise heakskiidu. Kirjalikult ta millelegi alla ei kirjutanud. Henry II kasutas mõjuvõimu saamiseks fakti, et Becket oli kantsleriks olles teinud mitmeid kõlvatuid tegusid, mis temale kui peapiiskopile ei sobinud. Tulemusena põgenes Thomas 1164. aastal Inglismaalt, kuna kuninglik kohtusüsteem oli tema vastu pöördunud.[15]

Seitse aastat kestnud maapagu jõudis haripunkti, kui Henry II lasi kaasvalitsejaks ja järeltulijaks kroonida oma vanema poja Yorki, mitte Canterbury peapiiskopi. Becket reageeris sellele väga karmilt ning pöördus paavst Alexander III poole, et ta Henry II igasuguste kiriklike talituste pidamise keelaks. See hoiatus oli karm ning pani Henry II mõneks ajaks Becketiga rahu sõlmima.[16] Thomas oli kangekaelne. Enne Inglismaale naasemist kasutas ta ära oma ülimusõigust, eemaldades ametist kõik piiskopid, kes osalesid Yorki kroonimisel kuninga järeltulijaks. Käitumine ärritas Henry II nii, et ta lausus: "Kas siin tõesti ei leidu kedagi, kes aitaks mind sellest tülikast papist vabaneda?"[17] Lause sai Becketile saatuslikuks.

Surm

Thomas Becketi tapmine 29.detsembril 1170.aastal

Kuninga 1170. aasta detsembris öeldud lausest haarasid kinni neli rüütlit kuninga õukonnast: William de Tracy, Richard le Breton, Reginald Fitzurse ja Hugh de Morville. Tegelikult ei hõlmanud nende esialgne plaan peapiiskopi elu võtmist. Becketit tuli sundida ametist eemaldatud piiskoppe nende kohtadele ennistama. Keeldumise korral pidi Becket arreteeritama. Teel Canterburysse värvati mehi, et moodustada arvestatav vägi, kellega katedraal ümber piirata, et Becketi põgenemist vältida. [18] Jõudnud 29. detsembril katedraalini, eemaldasid mehed endalt kommetekohaselt relvad ning nõudsid kõigi viisakuste järgselt peapiiskopi juurde pääsemist.[19]

Becketi jutul edastasid rüütlid Reginald Fitzurse'i eestkostel oma nõudmised, millele peapiiskop tuliselt vastu vaidles. Oma tahtmist rahumeelselt saavutamata otsustati kasutada karmimaid meetmeid. Külalised hõivasid katedraali sissepääsud ning kindlustasid piiskopi kaaskondlaste sekkumise asjaajamisse.[20] Pärast lühikest ettevalmistust ja taasrelvastumist tormasid rüütlid taas jumalakotta hüüdes: "Kus on see Thomas Becket, kuninga ja kuningriigi reetur?", millele Becket olla vastanud: "Siin ma olen. Kuninga reetur mitte, vaid Jumala teener. Mida te tahate?"[21] Kuna endiselt oli arreteerimiskäsk jõus, siis üritasid rüütlid, pärast nõudmistest teistkordset keeldumist, meest jõuga kinni võtta. Becketi tugeva füüsilise vastupanu tõttu arreteerimine nurjus. Järgnenud rüseluse käigus tabas peapiiskoppi Reginald Fitzurse'i möögahoop pähe. Seejärel olla mees kokku kukkunud ning lausunud: "Jeesuse nimel ja kiriku kaitseks olen valmis kohtuma surmaga." Järgnes surmav löök Richard le Bretonilt, millesse mõrvar pannud nii palju jõudu, et mõõga vastu põrandat pooleks murdis. Thomas Becket, Canterbury peapiiskop, suri 29. detsembril 1171.[22]

Pärast surma

Tegu vapustas kogu kristlikku maailma, kaasaarvatud Henry II ennast. Lisieux' piiskop Arnulf, kes oli Henry II hea sõber on öelnud, et kuningas lukustas ennast surmast teada saamise järel kolmeks päevaks suletud ukse taha. Henry kahetses juhtumit meeletult. Tema jaoks oli Becket olnud sõber, mitte alam, kes pidi käske täitma. 1171. aasta juulis võttis kuningas ette tee Canterburysse, kus pidas avaliku kahetsustseremoonia. [23] Samuti lasi Henry II ennast Becketi haua ees põlvitades piitsadega nuhelda.[24]

Thomas Becketi mõrvaritele nõuti tulihingelist kättemaksu. Kui peapiiskopi tapjad William de Tracy, Richard le Breton, Reginald Fitzurse ja Hugh de Morville kahetsusest vabatahtlikult 1172. aasta kevadel paavst Alexander III ette ilmusid, määras paavst mõrvaritele karistuseks 14 aastaks Pühale Maale ristisõtta minna. Mõrvarite edasine saatus pole teada. Ristisõtta määrati kolmeks aastaks ka Henry II. Lisaks pidi kuningas keelama igasuguse tegevuse, mis oleks kirikule kuidagi kahjulik.[25]

Püha Thomas

Thomas Becket maeti Canterbury toomkirikusse. Pärast matmist hakkasid tema haua juures toimuma imed, mida on seostatud märtrisurmaga.[26] 1173. aastal kuulutas paavst Aleksander III Becketi märtrisurma eest pühakuks.

Püha Thomase kultus levis kiiresti, sest inimeste jaoks oli Becketi surm äärmiselt üllas. Tema säilmeid külastasid tuhanded palverändurid.[27] On mainitud, et kümne aasta jooksul pärast tema surma teatati seitsmesajast imest, mis tema haua juures toimusid. 1500. aastal elanud tundmatu Veneetsia diplomaat öelnud, et "Canterbury peapiiskopi, märter püha Thomase haud on uskumatult oivaline. Haud on hiigelsuur, kuid on üleni kaetud puhtast kullast plaatidega; aga kulda on vaevalt näha, sest seda katavad hinnalised vääriskivid, nagu safiir, teemandid, rubiinid ja smaragdid; kuhu silm ka ei vaataks, ikka märkate midagi veel kaunimat.".[28]

Pärast Becketi märtrisurma on paljud kunstnikud maalinud Canterbury kirkus toimunud nelja rüütli rünnakut. Need kunstiteosed saavutasid populaarsuse ning levisid kaugele, näiteks Islandile, Armeeniasse ning Sitsiiliasse[29].

Viited

  1. ↑ Barlow, F. (1986). Thomas Becket. 4. tr. London, The Orion Publishing Group Ltd.
  2. ↑ Barlow, Lk 11–12
  3. ↑ Barlow, 12–18
  4. ↑ Barlow, Lk 20
  5. ↑ Barlow, Lk 22-3
  6. ↑ Barlow, Lk 24-5
  7. ↑ Barlow, Lk 30-1
  8. ↑ Barlow, Lk 50-3
  9. ↑ Barlow, Lk 68–69
  10. ↑ Barlow, Lk 59
  11. ↑ Barlow, Lk 89
  12. ↑ Barlow, Lk 100
  13. ↑ Priit Raudkivi (2001). Caesarist tudoriteni 1500 aastat Britannia ajalugu. Tallinn: Kirjastus Argo. Lk 97.
  14. ↑ Jeremy Black (2004). Briti saarte ajalugu. Kirjastus Valgus. Lk 59.
  15. ↑ Black, Lk 59
  16. ↑ Raudkivi, Lk 98
  17. ↑ Raudkivi, Lk 98
  18. ↑ Barlow, Lk 298
  19. ↑ Barlow, Lk 300–306
  20. ↑ Barlow, Lk 300–306
  21. ↑ Barlow, Lk 308
  22. ↑ Barlow, Lk 310–311
  23. ↑ Raudkivi, Lk 98
  24. ↑ McMahon (2008). Pühakud Kunst, ajalugu, ilmutused. Tallinn: Varrak. Lk 212.
  25. ↑ Barlow, Lk 318, 325, 329
  26. ↑ Raudkivi, Lk 98
  27. ↑ McMahon, Lk 212
  28. ↑ McMahon, Lk 213
  29. ↑ McMahon, Lk 212
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Thomas_Becket&oldid=4841091"