Metronoom: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 29. oktoober 2017, kell 15:39

See artikkel räägib riistast; ansambli kohta vaata artiklit Metronoom (ansambel)

Metronoom (kreeka sõnadest metron 'mõõt' ja nomos 'seadus') on elektrooniline või mehaaniline seade, mis määrab heliteose esitamise tempo.

Mehaaniline metronoom koosneb koputusseadisega pendlist, mille võnkesagedust saab muuta.

Esimesena avastas pendli liikumise seadused Galileo Galilei.

Etienne Loulié kasutas esimesena reguleeritavat pendlit esimese mehaanilise metronoomi valmistamiseks 1696. Sellel puudus käivikregulaator ja see ei teinud liikudes mingit häält. Selleks, et saada õiget takti, tuli jälgida hetke, mil pendel läbib püstsihi: kõige vasakpoolsem ja kõige parempoolsem asend muutusid pidevalt, sest töö käigus pendli amplituud vähenes.

Tänapäevasega üsna sarnase mehaanilise metronoomi leiutas 1812 Amsterdamis Dietrich Nicolaus Winkel. Johann Nepomuk Mälzel hakkas 1816 Winkeli metronoome hulgi valmistama. Sellest tuleneb lühend M.M. (Mälzeli metronoom).

MM 60 tähendab tempot 60 lööki (meetrumi 1 osa) minutis
on 120 lööki minutis ehk 60:120 = 0,5 sekundit

Esimene oluline helilooja, kes kasutas oma muusikas metronoomi tähiseid, oli Ludwig van Beethoven 1817.

Mehaaniline metronoom kasutab pendli otsas olevat reguleeritava asukohaga raskust. Tempo kiirendamiseks tuleb raskust libistada allapoole, pendli algusele lähemale, tempo kiirendamiseks ülespoole, pendli algusest kaugemale. Niisugune mehhanism on tuntud kahe kaaluga pendlina, sest mehhanismi sisemuses on veel teine, jäigalt kinnitatud raskus, mida pole väljastpoolt näha. Pendel võngub fikseeritud tempoga edasi-tagasi ja iga kord, kui ta äärmisse punkti jõuab (ükskõik kas vasakusse või paremasse), kostab klõpsuv heli.

Tänapäeval on enamik metronoome elektroonilised ja kasutavad töö täpsuse säilitamiseks kvartsi kristalli nagu käekelladki. Kõige lihtsamatel elektroonilistel metronoomidel on tempo muutmiseks nupud või ratasregulaator ning mõned nendest toovad kuuldavale kindla noodi, mille helikõrgus on tavaliselt 440 Hz kandis.

Keerulisemad metronoomid suudavad tekitada korraga kaht või isegi enamat rütmi. Eri rütme tähistatakse eri toonidega, mis erinevad üksteisest helikõrguse, helitugevuse ja/või tämbri poolest.

Enamikku süntesaatoritesse on sisse ehitatud metronoom.

Kuula digitaalset metronoomi 4/4 taktimõõdus^ⓘ

@@ 10. rida: / 10. rida: @@
 [[Etienne Loulié]] kasutas esimesena reguleeritavat pendlit esimese mehaanilise metronoomi valmistamiseks [[1696]]. Sellel puudus käivikregulaator ja see ei teinud liikudes mingit häält. Selleks, et saada õiget takti, tuli jälgida hetke, mil pendel läbib püstsihi: kõige vasakpoolsem ja kõige parempoolsem asend muutusid pidevalt, sest töö käigus pendli [[amplituud]] vähenes.
-Tänapäevasele sarnasema mehaanilise metronoomi leiutas [[1812]] [[Amsterdam]]is [[Dietrich Nicolaus Winkel]]. [[Johann Nepomuk Mälzel]] hakkas [[1816]] Winkeli metronoome hulgi valmistama. Sellest tuleneb lühend M.M. (Mälzeli metronoom).
+Tänapäevasega üsna sarnase mehaanilise metronoomi leiutas [[1812]] [[Amsterdam]]is [[Dietrich Nicolaus Winkel]]. [[Johann Nepomuk Mälzel]] hakkas [[1816]] Winkeli metronoome hulgi valmistama. Sellest tuleneb lühend M.M. (Mälzeli metronoom).
 *MM 60 tähendab [[tempo]]t 60 [[löök (muusika)|löök]]i ([[meetrum]]i 1 osa) [[minut]]is
@@ 19. rida: / 19. rida: @@
 Mehaaniline metronoom kasutab pendli otsas olevat reguleeritava asukohaga raskust. Tempo kiirendamiseks tuleb raskust libistada allapoole, pendli algusele lähemale, tempo kiirendamiseks ülespoole, pendli algusest kaugemale. Niisugune mehhanism on tuntud kahe kaaluga pendlina, sest mehhanismi sisemuses on veel teine, jäigalt kinnitatud raskus, mida pole väljastpoolt näha. Pendel võngub fikseeritud tempoga edasi-tagasi ja iga kord, kui ta äärmisse punkti jõuab (ükskõik kas vasakusse või paremasse), kostab klõpsuv heli.
-Tänapäeval on enamik metronoome elektroonilised ja kasutavad töö täpsuse säilitamiseks [[kvarts]]i [[kristall]]i nagu [[käekell]]adki. Kõige lihtsamatel elektroonilistel metronoomidel on tempo muutmiseks [[nupp|nupud]] või ratasregulaator ja mõned nedest toovad kuuldavale kindla noodi, mille [[helikõrgus]] on tavaliselt 440 Hz kandis.
+Tänapäeval on enamik metronoome elektroonilised ja kasutavad töö täpsuse säilitamiseks [[kvarts]]i[[kristall]]i nagu [[käekell]]adki. Kõige lihtsamatel elektroonilistel metronoomidel on tempo muutmiseks [[nupp|nupud]] või ratasregulaator ning mõned nendest toovad kuuldavale kindla noodi, mille [[helikõrgus]] on tavaliselt 440 Hz kandis.
 Keerulisemad metronoomid suudavad tekitada korraga kaht või isegi enamat rütmi. Eri rütme tähistatakse eri toonidega, mis erinevad üksteisest helikõrguse, [[helitugevus]]e ja/või [[tämber|tämbri]] poolest.
-Enamikesse [[süntesaator]]itesse on sisse ehitatud metronoom.
+Enamikku [[süntesaator]]itesse on sisse ehitatud metronoom.
 {{commonscat|Metronomes|Kategooria:Metronoomid}}