Hommikteater: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Hommikteater''' oli aastatel [[1921]] |
'''Hommikteater''' oli aastatel [[1921]]–[[1924]] Eestis tegutsenud teater. |
||
Teater sai oma nime sellest, et plaanis oli anda etendusi pühapäeva hommikuti kell 10, seega ajal, mil tavaliselt käidi kirikus.<ref>Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi, Hommikteater ja vasakmarss. Teatriuuendus, sotsialismus ja kommunismus - Teater. Muusika. Kino, 8-9 2012 |
Teater sai oma nime sellest, et plaanis oli anda etendusi pühapäeva hommikuti kell 10, seega ajal, mil tavaliselt käidi kirikus.<ref>Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi, Hommikteater ja vasakmarss. Teatriuuendus, sotsialismus ja kommunismus - Teater. Muusika. Kino, 8-9 2012 |
||
Redaktsioon: 16. jaanuar 2017, kell 17:28
Hommikteater oli aastatel 1921–1924 Eestis tegutsenud teater.
Teater sai oma nime sellest, et plaanis oli anda etendusi pühapäeva hommikuti kell 10, seega ajal, mil tavaliselt käidi kirikus.[1]
Teater sai alguse rühmast asjaarmastajatest, kes tahtsid teatrile uut ühiskondlikku funktsiooni ja ekspressionistlikku teatrikeelt. 1918. aastal toimunud Elise Kevendi näitemängukursuste trupp otsustaski luua uue teatri. Juhiks, lavastajaks ja ideoloogiks sai August (Aggio) Bachmann. Trupiga liitusid Märt Laarman, J. Rummo, Nigol Andresen, Estoniast Hilda Gleser jt. Loominguprotsess oli kollektiivne ja kõrvalistele anonüümne (kaval ei esitatud näitlejate nimesid). Uued teatraalsed väljendusvahendid ja proovid olid tähtsamad kui lõpptulemus.
Kui Bachmann 1923 suvel suri, püüdis ta tööd jätkata Gleser, kuid hoolimata tema pingutustest, suleti teater 1924. aastal mitmel põhjusel: poliitiline surve, majanduslik kitsikus ja stuudiotööle pühendunud juhi puudumine.
Etendused
- Igavene inimene (1921), A. Brust. Peaosas Bachmann. Hommikteatri jaoks oli oluline näidendi kompromissitu humanismiidee ja patsifism. Kandvaks kujundiks sai kõnekoori muusikaline partituur, mida toetas massistseenide plastiline liikumiskava. Iga roll algas kõnest, mille rütmikale oli allutatud liikumine. Bachmanni kavandite järgi tehti abstraktsed must-valged kostüümid, mis rikkusid traditsioone. Saalis oli tavalisest väikekodanlikust seltskonnast erinev publik.
- Mass-inimene (1922). Peaosades Gleser ja Bachmann. Põhiideeks oli 20.saj sotsiaalne revolutsioon. Peaosaliste taustaks oli massi kujutav töölisklass.
- Inimesed (1923). Pantomiimiline draama, mille ülesehitus filmilikult fragmentaarne ja verbaale osa oli marginaalne. Rõhk tegelaste siseelu väljendaval miimikal ja zestidel.
- Maa (1924) Lavastust mängiti Estonia laval. Seekord oli määrav osa kõnel, mitmed pildid mängiti pimeduses. Lavastas Hilda Gleser, kes trupi liikmete meelest suutis ainsana Bachmanni tööd jätkata. Kujundus sündis Gleseri ja Aleksander Tuurandi koostöös, maalitud dekoratsioon puudus, kasutati esemeid Estonia „Masinahävitajate“ lavastusest.[2]