Saksa Demokraatlik Vabariik: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
21. rida: | 21. rida: | ||
[[Egon Krenz]] 1989 – 1989 (SED) <br> |
[[Egon Krenz]] 1989 – 1989 (SED) <br> |
||
[[Manfred Gerlach]] 1989 – 5. aprill 1990 (LDPD)<br> |
[[Manfred Gerlach]] 1989 – 5. aprill 1990 (LDPD)<br> |
||
[[Sabine Bergmann-Pohl]] 5. aprill 1990 – 2. oktoober 1990 |
|||
|riigipea2= Ministrite Nõukogu esimees |
|riigipea2= Ministrite Nõukogu esimees |
||
|riigipea-nimi2 = [[Otto Grotewohl]] 7. oktoober 1949 – 1964 <br> |
|riigipea-nimi2 = [[Otto Grotewohl]] 7. oktoober 1949 – 1964 <br> |
Redaktsioon: 7. september 2016, kell 15:36
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2010) |
Deutsche Demokratische Republik (DDR) Saksa Demokraatlik Vabariik Ida-Saksamaa | |
| |
Valitsusvorm | Rahvavabariik |
---|---|
Osa | Külm sõda |
Riigipea |
Wilhelm Pieck SDV President (−1960)
Walter Ulbricht 12. september 1960 – 1973 (erakond SED) |
Ministrite Nõukogu esimees |
Otto Grotewohl 7. oktoober 1949 – 1964 |
Pealinn | Berliin |
Pindala | 108 179 km² |
Rahvaarv | 16,35 miljonit (jaanuar 1990) |
Riigikeeled | Saksa keel |
Rahaühik | Saksa DV mark |
Hümn |
Auferstanden aus Ruinen Rusudest ülestõus |
Saksa Demokraatlik Vabariik (saksa keeles Deutsche Demokratische Republik), mitteametlikult Ida-Saksamaa, oli Teise maailmasõja järel Nõukogude okupatsioonitsoonis moodustatud riik.
Saksa DV pealinn oli Berliin (Ida-Berliin). Läänepoolsem ja suurem osa Berliinist – Lääne-Berliin – Saksa DV-sse ei kuulunud.
Saksa DV kuulutati välja 7. oktoobril 1949. SDV põhiseaduseks oli 1968. aastal vastu võetud konstitutsioon.
USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsoonis tekkis Saksamaa Liitvabariik, mida nimetati ka Lääne-Saksamaaks.
Riigivalitsemine
Saksa DV-s oli mitu parteid ja nad kõik nad olid ühendatud Saksa DV Rahvusrindesse (Nationale Front der Deutschen Demokratischen Republik). Riigi valitsev partei oli Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands (SED)).
Saksa DV ja SED juhtorganiks oli SSÜ Keskkomitee ja selle tegevjuhtkond SSÜ KK Poliitbüroo, kuhu 1989. aastal kuulusid: Erich Honecker, Hermann Axen, Hans-Joachim Böhme, Horst Dohlus, Werner Eberlein, Kurt Hager, Joachim Herrmann, Werner Jarowinsky, Heinz Keßler, Günther Kleiber, Egon Krenz, Werner Krolikowski, Siegfried Lorenz, Erich Mielke, Günter Mittag, Erich Mückenberger, Alfred Neumann, Günter Schabowski, Horst Sindermann, Willi Stoph, Harry Tisch; Poliitbüroo liikmekandidaadid: Ingeburg Lange, Gerhard Müller, Margarete Müller, Gerhard Schürer, Werner Walde.
Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee Sekretariaati kuulusid: peasekretär Erich Honecker, sekretärid: Agitatsiooni ja Propagandasekretär, Joachim Herrmann; Põllumajandussekretär, Werner Krolikowski; Günter Schabowski; Kultuuri, teaduse ja haridussekretär, Kurt Hager; Majandussekretär, Günter Mittag; Rahvusvaheliste suhete sekretär, Hermann Axen; Parteiorganisatsioonialase töö sekretär Horst Dohlus; Kaubanduse, varustuse ja kirikuasjade sekretär Werner Jarowinsky; Julgeoleku, noorte ja spordi sekretär, Egon Krenz, Naisasjade sekretär, Ingeburg Lange.
Peale SED kuulusid Rahvarindesse:
Parteid
- Saksamaa Liberaaldemokraatlik Partei Liberal-Demokratische Partei Deutschlands (LDPD)
- Kristlik-Demokraatlik Liit – Christlich Demokratische Union (CDU)
- Saksamaa Demokraatlik Talurahvapartei – Demokratische Bauernpartei Deutschlands (DBD)
- Saksamaa Rahvusdemokraatlik Partei – Nationaldemokratische Partei Deutschlands (NDPD)
Ühiskondlikud organisatsioonid:
- Saksamaa Demokraatlik Naiste Liit – Demokratischer Frauenbund Deutschlands (DFD)
- Saksa Vaba Noorsoo Liit – Freie Deutsche Jugend (FDJ)
- Saksa Vabade Ametiühingute Koondis – Freier Deutscher Gewerkschaftsbund (FDGB)
- Kulturbund (KB)
- Vereinigung der gegenseitigen Bauernhilfe (VdgB)
Aastatel 1986–1990 olid parlamendis oli 500 liikme hulgas esindatud parteid järgmiselt:
- SED: 127
- DBD: 52
- CDU: 52
- LDPD: 52
- NDPD: 52
- FDGB: 61
- DFD: 32
- FDJ: 37
- Kulturbund: 21
- VdgB: 14
1953. aastal toimusid Ida-Saksamaal suured rahutused, mis algasid ehitusnormide tõstmise pärast ja mis suruti NSV Liidu poolt maha. Rahutuste käigus sai surma umbes 300 inimest.
Saksa DV julgeolekuorgan oli Stasi (Staatssicherheit).
Saksa DV hakkas suhtlema Lääne-Saksamaaga, kui seal seati Willy Brandti valitsuse poolt sisse uus idapoliitika ja loobuti Hallsteini doktriinist. Saksa DV liideti Saksamaa Liitvabariigiga 3. oktoobril 1990.
Haldusjaotus
Pärast Saksa DV moodustamist 1949. aastal jagunes Saksa DV algselt ajalooliselt kujunenud liidumaadeks.
- Mecklenburgi liidumaa
- Saksimaa liidumaa,
- Saksi-Anhalti liidumaa,
- Tüüringi liidumaa,
- Brandenburgi liidumaa.
1952. aastal moodustati liidumaade asemele 15 ringkonda (Bezirk, mitmuses Bezirke):
- pealinn Berliin
- Cottbusi ringkond, keskus Cottbus;
- Dresdeni ringkond (Saksa DV), keskus Dresden;
- Erfurdi ringkond, keskus Erfurt;
- Frankfurdi ringkond, keskus Frankfurt Oderi ääres;
- Gera ringkond, keskus Gera;
- Halle ringkond, keskus Halle;
- Karl-Marx-Stadti ringkond, keskus Karl-Marx-Stadt;
- Leipzigi ringkond (Saksa DV), keskus Leipzig;
- Magdeburgi ringkond, keskus Magdeburg;
- Neubrandenburgi ringkond, keskus Neubrandenburg;
- Potsdami ringkond, keskus Potsdam;
- Rostocki ringkond, keskus Rostock;
- Schwerini ringkond, keskus Schwerin;
- Suhli ringkond, keskus Suhl.
Saksa DV ja NSV Liit
- Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Saksamaal
Pärast Teise maailmasõja lõppu Euroopas ning Saksamaa territooriumi vallutamist liitlasvägede poolt jaotati Saksamaa neljaks okupatsioonitsooniks. Idapoolsemad Saksamaa liidumaad kuulusid Nõukogude administratiiv- ja sõjalise kontrolli alla. Nõukogude okupatsioonitsoonis juhtis tsiviilelukorraldust Nõukogude sõjaväeadministratsioon. Saksamaal paiknevate Nõukogude sõjaväeüksuste tegevust korraldas Nõukogude okupatsioonivägede grupp Saksamaal/Nõukogude väegrupp Saksamaal.
Nõukogude sõjaväeadministratsioon ja administratsioonivalitsused (mis moodustati kõikides liidumaades) teostasid Saksamaa sovietiseerimist Ivan Serovi (NSV Liidu SARK-i volinik Saksamaal) ja Pavel Zelenini (KRK Vastuluurevalitsus SMERŠ/NSV Liidu Nõukogude okupatsioonivägede grupi RJMi Vastuluurevalitsuse ülem juuni 1945– aprill 1947) juhtimisel, kasutades ka NSV Liidu riikliku julgeoleku ja siseasjade rahvakomissariaadi ning NSA valitsuste siseasjade osakondade töötajaid.
- Pikemalt artiklis Nõukogude sõjaväeadministratsioon Saksamaal
- Pikemalt artiklis Nõukogude väegrupp Saksamaal
Majandus
Sõjajärgsete piiridega lõigati Saksa DV-st ära osa tema tagamaadest idas, Saksamaa idaosa energiaga kindlustanud Sileesia söebasseinid ja Elbe alamjooksul asunud sadamad. Saksa DV oli majanduslikult arenenuim sotsialistlik riik Ida-Euroopas.
Sport
Ida-Saksamaa saavutas tänu dopingu kasutamisele ja riiklikule tsentraliseeritud spordipoliitikale tipp-spordis suurt edu ja kümneid olümpiavõite. Kuigi seal oli ka oma olümpiakomitee, ei tunnustatud seda kaua aega. Mõlema Saksa riigi sportlased võistlesid ühendvõistkonnas aastatel 1952–1964. Ida-Saksamaa olümpiavõitjate loetelu alustatakse vahel isegi poksija Wolfgang Behrendtiga, kes võitis 1956. aasta Melbourne'i mängudel kuldmedali, ehkki ta võistles Saksamaa ühendvõistkonna koosseisus. Ida-Saksamaana hakati võistlema 1968. aastast.
Sarajevo 1984. aasta taliolümpiamängudel oli Ida-Saksamaa edukaim riik kuldmedalite arvult: 9 kulda, 9 hõbedat ja 6 pronksmedalit. Kiiruisutamises oli 500 m distantsil oli naistest parim Christa Rothenburger, kes püstitas 41,02-ga ka olümpiarekordi. Samadel olümpiamängudel sai oma esimese olümpiakulla ka iluuisutaja Katarina Witt naiste üksiksõidus.
Alates 1968 võistlesid Saksa riigid eraldi meeskondadena kuni Saksamaa taasühinemiseni 1990.