Teutoburgi metsa lahing

Palun oodake parandustega, toimetamine on pooleli!

See mall on lühiajaliseks kasutamiseks, et vältida redigeerimiskonflikte. Kui redigeerimine lõpetatakse, tuleb mall eemaldada. Viimase muudatuse aeg: 7. august 2016, 00.16.

Teutoburgi metsa lahingu kaart

Teutoburgi metsa lahing ehk Varuse lahing toimus aastal 9 pKr germaani hõimude ja Vana-Rooma riigi kolme leegioni vahel. Lahingu võitsid germaanlased ja peatasid sellega roomlaste edasitungi itta.

Germaani võitlejad Teutoburgi metsa lahingus. "Varusschlacht". Otto Albert Koch (1909)

Eellugu

Nimetuse "germaanlased" autorsust omistatakse vanakreeka maadeuurijale Poseidonis, kes kasutas seda aastal 80 eKr. Julius Caesar puutus Gallia vallutamise ajal kokku Reini jõe ääres elanud hõimudega ja hakkas seda mõistet kasutama tähistamaks kõiki rahvaid, kes elasid Reinist idas ja Doonaust põhjas. Pärast Gallia sõdasid moodustus Reini jõe äärde piir nn tsiviliseeritud maailma ja barbaarne ida.

Esimene sõjaline kontakt Reinist idas elanud hõimude ja Rooma vahel toimus 55 eKr, kui Caesari juhtimisel hävitati uusipid ja tenkterid, kelle sveebid olid sundinud migreeruma teisele poole Reini jõge Rooma riigi aladele, pärast mida viis Caesar läbi 18 päeva väldanud retke üle Reini. Veel käis Rooma vägi üle Reini jõe 53 eKr pärast mitmete Reini läänekaldal elanud germaani hõimude ülestõusude mahasurumist.

Gallias toimus jätkuvalt mitmeid ülestõuse ja need olid sageli seotud teisel pool Reini elanud hõimudega. Nii pidas Augustus rahu saavutamist võimalikuks alles siis, kui Rooma võimu alla on toodud ka germaani hõimud. Seejuures muutus Rooma poliitika agressiivsemaks pärast seda, kui üle Reini tulnud hõimud hävitasid Marcus Lollius Paulinuse juhitud kolm leegioni. Alustati kindlustatud laagrite rajamist jõele ja Germania ründamiseks plaanide koostamist.

1. sajandi algusaastatel korraldas Rooma riik hilisema keisri Tiberiuse juhtimises pika sõjaretke Reinist itta jäävatel aladel. Oma võimule allutati mitmed germaani hõimud. Aastal 7 pKr kuulutati piirkond rahulikuks ning Germaania asehalduriks määrati Publius Quinctilius Varus, kes asus juhtima uue provintsi ülesehitamist.

Germaanlasi juhtis heruski üliku poeg Arminius, kes oli ise noorena (arvatavasti pantvangina) viidud Rooma, saanud kodanikuks ja tõusnud sealses sõjaväes ratsanikuks. Nii oli ta tuttav Rooma sõjaväe tugevuste ja nõrkustega. Ta teadis, et roomlaste võitmiseks tuleb nad oma kindlustest välja meelitada, asetada raskele maastikule, kus nad ei saaks manööverdada ja distsipliini rakendada, ning siis ootamatult rünnata.

Lahing

Eelseisvast vastuhakust jõudsid teated Varuseni, kuid ta pidas neid laimuks ja valis Arminiuse oma ihukaitsjaks. Varuseni jõudsid siiski teated ülestõusudest Germaanias ja ta läks neid oma XVII, XVIII ja XIX leegioniga maha suruma. Nende tee viis läbi Teutoburgi metsa. Kitsa tee tõttu venis roomlaste kolonn mitme kilomeetri pikkuseks ja tavapärast formatsiooni ei saanud moodustada. Teekond oli ebasoodsate ilma- ja maastikuolude tõttu roomlastele väga raske. Vihma ja tormi tõttu oli niigi ebatasane ja lohkusid täis maastik mudane, mets tihe ja murdunud puude tõttu raskesti läbipääsetav. Roomlastega olid kaasas ka naised ja lapsed, mis aeglustas ja venitas nende kolonni liikumist veelgi.

Teel Varust eskortinud Arminius palus mingil hetkel luba minna korraks vaatama roomlastega koos olnud germaani abivägesid. Saanud loa, lahkus Arminius arvatavasti ühes oma sõbra Segimerusega, et liituda juba metsas varitsevate germaani sõdalastega. Arminiuse märguande peale asusid varitsuses olnud germaanlased rünnakule. Esmalt heideti roomlaste pihta odade ja noolte rahe. Seejärel asuti ründama piki metsa laiali veninud ja raskel maastikul rühkivat roomlaste rivi. Järgnes kohutav veresaun, milles tapeti enamik roomlastest.

Põgenema pääsenud roomlased jõudsid kõrgemale mäele, kus asuti laagrisse ja hävitati kõik, mis polnud hädavajalik. Kuid juba järgmisel päeval, kui roomlased jälle teele asusid, toimus taas kokkupõrge germaanlastega, mis maksis roomlastele jällegi palju langenuid. Cassius Dio arvates olid just need kaotused roomlastele kõige suuremad.

Neljandal päeval oli taas tormine ja vihmane ilm, mis raskendas raskerelvastusega roomlaste tegevust veelgi, kuid mõjutas kergrelvastusega germaanlasi vähe. Germaanlaste edu oli nende ridadesse toonud uusi liitujaid, roomlaste read aga muutusid üha hõredamaks. Olukord oli nii lootusetu, et Varus tegi koos oma ohvitseridega enesetapu. Ainult üks tema prefektidest Lucius Eggius jätkas lootusetut võitlust.

Leitnant Vala Numonius jättis jalaväe maha ning üritas oma ratsaväega jõuda Reini taha, kuid hukkus siiski, erinevalt tema poolt mahajäetutest, kel õnnestus eluga pääseda. Need olid ka ühed vähesed, kui mitte ainsad, kes sellest lahingust eluga pääsesid. Kahe leegioni kotkad langesid samuti vastastele, kolmas suudeti imekombel päästa.

Lahingu järelmid

Pärast lahinguid algas Arminiuse juhtimisel ülestõus kogu Germaanias, et see tervenisti roomlaste ülemvõimu alt vabastada. Kõik Reini jõest ida pool asunud roomlased sattusid paanikasse ja tapsid end ise või lasid seda teha oma kaalastel. Tapeti ka kõik hobused.

Arminiuse juhtimisel vallutati kõik roomlaste kindlustatud asulad peale ühe. Ta otsis liitu sueebide romaniseerunud kuningalt Marbodilt, kellele ta saatis Varuse pea. Marbod jäi aga ustavaks roomlastele ja saatis Varuse pea edasi Rooma, kus see kombekohaselt maamulda sängitati. Siiski õnnestus Arminusel ja temaga liitunud germaani hõimudel saavutada see, et Rooma riigi piiriks sai taas Reini jõgi.

Augustusele mõjus teade kolme leegioni hävimisest ning „kingitusena” saabunud Varuse pea rängalt. Kuulujuttude järgi sattus ta lausa sellisesse masendusse, et laskis oma juustel ja habemel kuude viisi vabalt vohada ning peksis oma pead vastu ust, karjudes: "Quintilius Varus, anna tagasi mu leegionid!". Ta vallandas ka oma germaanlastest ihukaitsjad. Roomas elanud germaanlastel ja gallidel paluti linnast lahkuda.

Allikad

• Silver Paling. Rooma riik ja germaani hõimud meie ajaarvamise alguses. Tartu Ülikool 2013.