Adramaa

Adramaa tähendas 12. – 13. sajandi mõistes talu, mille põldu hariti ühe adrarakendiga. Olemas oli ka suuri adramaid, mille põldu hariti mitme rakendiga.

Pinnamõõtühikuks hakkas adramaa kujunema 13. sajandi teisel poolel, kui adramaa suurust hinnati külvatud vilja pinna järgi ja märkmetesse adramaade (põllumaa) kohta ilmusid murdosad. Alates 15. sajandist väljendati adramaad ruutmõõdus (ruutadramaa).

Alates 16. sajandist oli kasutusel järgmised adramaa mõõdud:

• põline taluadramaa – 24 - 36 riia vakamaad, mis oli võrdne 8 - 12 hektari põllumaaga.
• suuradramaa – 72 – 90 riia vakamaad, sellis mõõtühikut kasutati Lääne-Eestis
• poola- ehk plettenbergi adramaa – 120 vakamaad, mis oli kasutusel peamiselt Lõuna-Eestis,
• saksa adramaa – 60 vakamaad.

Adramaade revisjon ehk adramaarevisjon toimus esmakordselt 1582. Liivimaal ja 1586. aastal Eestimaal. Adramaarevisjoni alusel kehtestati maksud taludele. Kirjapandud adramaade (põllumaa) hulgast talus sõltus, kui palju küla ühismaast (heinamaa, karjamaa jms) sai talu (maksuvabalt) lisaks maksustatavale taluosale kasutada.

1688. aastal loeti Liivimaal revisjoniadramaa mõõtühikuks selline hulk põllumaad, mis andis 60 spetsiaaltaalrit puhastulu. Selle talu koormised ei tohtinud ületada 60 spetsiaaltaalri piiri.

1804. aastast lisandus talule maks kuni 20 taalrit heinamaade eraldi arvelevõtmise eest.

17. – 18. sajandil püüdis vene riigivõim maksuühikuks kehtestada normeeritud adramaad, mille kasutusele võtmine tõi kaasa revisjoniadramaa eristamise taluadramaast, kus adramaa suurus endiselt sõltus külvipinnast. Taluadramaa jäi endiselt mõisakoormiste arvestamise aluseks.

Eestimaal loeti aastani 1712 ühe adramaa taluks talu millel oli nii tööjõudu ja vahendeid kui ka maad kuue rakendipäeva tegemiseks nädalas. 18. sajandil arvestati Eesti ja Saaremaal talude revisjoniadramaid inimtööjõu järgi (töö- või rakendipäevades). 1712. aastal vastas revisjoniadramaa Eestimaa kubermangus 12. inimtööpäevale nädalas talu kohta. 1726. aastal nelja tööjõulise mehele tööle, 1732 aastal viie tööjõulise mehe tööle talus.

Alates aastast 1872 tähendas adramaa maakasutust, millelt tuli maksta renti 300 rubla aastas. 1901. aastal asendati ka Liivimaal adramaa taalriarvestus puhaskasurubla arvestusega.