Polüstüreen: erinevus redaktsioonide vahel
P Eemaldatud mall Link GA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes |
PResümee puudub |
||
| 3. rida: | 3. rida: | ||
'''Polüstüreen '''ehk '''polü-(1-fenüületaan-1,2-diüül) '''(vanasti''' '''polüstürool) on [[stüreen]]i [[polümerisatsioon|polümeriseerumisel]] saadav [[polümeer]]. |
'''Polüstüreen '''ehk '''polü-(1-fenüületaan-1,2-diüül) '''(vanasti''' '''polüstürool) on [[stüreen]]i [[polümerisatsioon|polümeriseerumisel]] saadav [[polümeer]]. |
||
100% |
100% polümerisatsiooni ei ole võimalik saavutada (vaid 97–98%), ülejäänud stüreeni osakesed lenduvad aja jooksul atmosfääri. Polüstüreeni töötemperatuur on –40 kuni +70 kraadi, kuid erinevate lisanditega on võimalik saavutada temperatuur vahemikus –200 kuni +80 kraadi. Polüstüreenist hakkab juba +40 kraadi juures intensiivselt eralduma mürgiseid lendaineid. Keemialaborites on tehtud katseid EPS-tüüpi ühenditega, mille kuumutamisel +80 kraadi juures hakkas sellest eralduma üle 100 inimorganismile kahjuliku aine ja vahtpolüstüreeni ruumala vähenes rohkem kui seitse korda. Erinevate aeglustite lisamisel saavutatakse küll vahtpolüstüreeni madalama temperatuuri tulekindlus, kuid see suurendab riski, et põlemiskolle avastatakse liiga hilja. See on ka üks halvemaid materjale elamute soojustamisel, sest kuumutamisel lenduvad (formaldegiidi, karbamiidi, fenooli jne) osakesed on inimorganismile mürgised. Peale selle akumuleeruvad need inimorganismis. Algselt kasutati polüstüreeni relvastuses, kuid pärast uuema relvastuse kasutuselevõttu pole sõjatööstuses polüstüreeni järele enam nii suurt vajadust. |
||
Redaktsioon: 6. oktoober 2015, kell 18:02
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Polüstüreen ehk polü-(1-fenüületaan-1,2-diüül) (vanasti polüstürool) on stüreeni polümeriseerumisel saadav polümeer.
100% polümerisatsiooni ei ole võimalik saavutada (vaid 97–98%), ülejäänud stüreeni osakesed lenduvad aja jooksul atmosfääri. Polüstüreeni töötemperatuur on –40 kuni +70 kraadi, kuid erinevate lisanditega on võimalik saavutada temperatuur vahemikus –200 kuni +80 kraadi. Polüstüreenist hakkab juba +40 kraadi juures intensiivselt eralduma mürgiseid lendaineid. Keemialaborites on tehtud katseid EPS-tüüpi ühenditega, mille kuumutamisel +80 kraadi juures hakkas sellest eralduma üle 100 inimorganismile kahjuliku aine ja vahtpolüstüreeni ruumala vähenes rohkem kui seitse korda. Erinevate aeglustite lisamisel saavutatakse küll vahtpolüstüreeni madalama temperatuuri tulekindlus, kuid see suurendab riski, et põlemiskolle avastatakse liiga hilja. See on ka üks halvemaid materjale elamute soojustamisel, sest kuumutamisel lenduvad (formaldegiidi, karbamiidi, fenooli jne) osakesed on inimorganismile mürgised. Peale selle akumuleeruvad need inimorganismis. Algselt kasutati polüstüreeni relvastuses, kuid pärast uuema relvastuse kasutuselevõttu pole sõjatööstuses polüstüreeni järele enam nii suurt vajadust.