Miinipilduja: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
| 9. rida: | 9. rida: | ||
Miinipilduja eelisteks on käsitsemislihtsus, töökindlus ja väike kaal ning kompaktsus (tagab hea liikuvuse), samal ajal aga märkimisväärne tulejõud. Puuduseks on suhteliselt väike laskekaugus: näiteks 120 mm miinipildujatel u 7 km ja 81/82 mm miinipildujatel u 5 km. Kergemate miinipildujatega on võimalik lasta samas lähidistantsidele alates paarisajast meetrist. Miini järsk lennujoon võimaldab tabada sihtmärke, mis asuvad kõrgete varjete taga, [[kaevik]]utes ja mujal, samuti tulistada ise otse varjete tagant. |
Miinipilduja eelisteks on käsitsemislihtsus, töökindlus ja väike kaal ning kompaktsus (tagab hea liikuvuse), samal ajal aga märkimisväärne tulejõud. Puuduseks on suhteliselt väike laskekaugus: näiteks 120 mm miinipildujatel u 7 km ja 81/82 mm miinipildujatel u 5 km. Kergemate miinipildujatega on võimalik lasta samas lähidistantsidele alates paarisajast meetrist. Miini järsk lennujoon võimaldab tabada sihtmärke, mis asuvad kõrgete varjete taga, [[kaevik]]utes ja mujal, samuti tulistada ise otse varjete tagant. |
||
81 mm või suurema kaliibriga miinipildujat teenindab tavaliselt jaoga võrdsustatud allüksus - miinipildujameeskond. Väiksemakaliibrilist (näit 50-60 mm) miinipildujat teenindab tavaliselt aga miinipilduja[[grupp]] või miinipilduja[[lahingpaar]]. |
81 mm või suurema kaliibriga miinipildujat teenindab tavaliselt jaoga võrdsustatud allüksus - miinipildujameeskond. Väiksemakaliibrilist (näit 50-60 mm) miinipildujat teenindab tavaliselt aga miinipilduja[[grupp]] või miinipilduja [[lahingpaar]]. |
||
== Jagunemine == |
== Jagunemine == |
||
| 33. rida: | 33. rida: | ||
== Ajalugu == |
== Ajalugu == |
||
[[pilt:Russian 9 cm Mortar Type GR.jpg|thumb| Vene miinipildujad (pommiheitjad) 1. maailmasõjast: 9-cm pommiheitja tüüp G. R. ja 58-mm miinipilduja FR mudel 1915 a]] |
[[pilt:Russian 9 cm Mortar Type GR.jpg|thumb| Vene miinipildujad (pommiheitjad) 1. maailmasõjast: 9-cm pommiheitja tüüp G. R. ja 58-mm miinipilduja FR mudel 1915 a]] Miinipildujad võeti laialdaselt kasutusele [[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] efektiivsete [[Kaevik|kaevikusõja]] lähi-tuletoetusrelvadena. |
||
Miinipildujad võeti laialdaselt kasutusele [[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] efektiivsete [[Kaevik|kaevikusõja]] lähi-tuletoetusrelvadena. |
|||
Miinipildujate eelkäijateks olid [[mortiir]]id ja osaliselt ka jalaväe saatesuurtükid, milliseid kasutati laialdasemalt kuni [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõpuni. Peale Teist maailmasõda on paljudes maades hakatud miinipildujaid nimetama eelkäijate järgi mortiirideks ''(mortar)''. |
Miinipildujate eelkäijateks olid [[mortiir]]id ja osaliselt ka jalaväe saatesuurtükid, milliseid kasutati laialdasemalt kuni [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõpuni. Peale Teist maailmasõda on paljudes maades hakatud miinipildujaid nimetama eelkäijate järgi mortiirideks ''(mortar)''. |
||
Redaktsioon: 15. mai 2015, kell 00:14
.jpg)
Miinipilduja on väga kumera lennujoonega miinipildujamiine tulistav kaudtulerelv.
Kirjeldus
Miinipilduja koosneb tavaliselt: rauast (torust), tugiplaadist, harkjalg-lafetist koos loodimis, tõste- ja pöördemehhanismiga ning sihikust. Veetavatel miinipildujatel on lisaks alusvanker.
Miinipilduja eelisteks on käsitsemislihtsus, töökindlus ja väike kaal ning kompaktsus (tagab hea liikuvuse), samal ajal aga märkimisväärne tulejõud. Puuduseks on suhteliselt väike laskekaugus: näiteks 120 mm miinipildujatel u 7 km ja 81/82 mm miinipildujatel u 5 km. Kergemate miinipildujatega on võimalik lasta samas lähidistantsidele alates paarisajast meetrist. Miini järsk lennujoon võimaldab tabada sihtmärke, mis asuvad kõrgete varjete taga, kaevikutes ja mujal, samuti tulistada ise otse varjete tagant.
81 mm või suurema kaliibriga miinipildujat teenindab tavaliselt jaoga võrdsustatud allüksus - miinipildujameeskond. Väiksemakaliibrilist (näit 50-60 mm) miinipildujat teenindab tavaliselt aga miinipildujagrupp või miinipilduja lahingpaar.
Jagunemine
Miinipildujad jagunevad:
- kaliibrilt kergeteks, keskmisteks ja rasketeks,
- laadimispõhimõttelt eest- ja tagantlaetavad,
- liikuvuse järgi kantavad, (haakes) veetavaid ja liikurmiinipildujaid.
Eestlaetavad miinipildujad on sileraudsed kaliibriga 50...120 mm. Tagantlaetavad miinipildujad on sageli vintraudsed kaliibriga 80...240 mm.
Laskemoon
Miinipilduja laskemoonana kasutatakse tänapäeval põhiliselt kild-, fugass-, süüte-, suitsu- või vähemal määral muid miine. Miini korpus on tavaliselt pisut tilgakujuline sabaosas paikneva stabilisaatoriga. Miini lennukaugus sõltub kasutatavast heitelaengust, mis kinnitatakse sabaosale.
Kasutamine
Miinipildujad kuuluvad lähi-tuletoetusrelvadena jalaväeüksuste relvastusse. Miinipildujaallüksusi rakendatakse tänapäeval üldjuhul maksimaalselt Pataljoni taseme kaudtulerelvadena.
Eesti Kaitseväe relvastuses on täna põhiliselt järgnevad miinipildujad:
- 81 mm miinipilduja B-455
- 81 mm miinipilduja M252
- 120 mm miinipilduja m/41B
- 120 mm miinipilduja 2B11
Ajalugu
Miinipildujad võeti laialdaselt kasutusele Esimeses maailmasõjas efektiivsete kaevikusõja lähi-tuletoetusrelvadena.
Miinipildujate eelkäijateks olid mortiirid ja osaliselt ka jalaväe saatesuurtükid, milliseid kasutati laialdasemalt kuni Teise maailmasõja lõpuni. Peale Teist maailmasõda on paljudes maades hakatud miinipildujaid nimetama eelkäijate järgi mortiirideks (mortar).
Eesti vanemas sõjandusterminoloogias on miinipildujat nimetatud ka pommiheitjaks ja granaadiheitjaks.
Teises maailmasõjas Punaarmees kasutusele võetud tuntud mitmelasulist raketiheitjat BM14 ("Katjuša") nimetati väljatöötamise ajal samuti kaardiväe miinipildujaks (võis olla projekti varjunimetus), kuigi reaalselt ei ole sellel relval olnud traditsiooniliste miinipildujatega märkimisväärset seost.