Mitmikraketiheitja

Mitmikraketiheitja ehk mitme lõhkepeaga raketilaskesüsteem (multiple-launch rocket system) on rakette tulistav relv, mille laskeseade koosneb mitmest paralleelsest stardijuhikust.

Mitmikraketiheitjad kuuluvad harilikult suurtükiväe relvasüsteemide hulka. Keelekujud "mitmelasuline raketiheitja" ning "mitmikreaktiivraketiheitja" on vananenud ja mitteametlikud variandid.

Omadused

Raketiheitjate peamine omadus on võimas tulejõud, mis tuleneb suurest laskekiirusest. Rakette saab tulistada kas järjestikku kiirtulena või ükshaaval. Neid lastakse torudest, raamidest või siinidelt, mida tavaliselt on 12–40 tükki ja mis annavad väljalennuks vajaliku tõstenurga. Mitmikraketiheitjate raketid olid varem enamasti juhitamatud, kuid tänapäeval kasutatakse üha enam täppisjuhitavat laskemoona.

Pärast tulelööki on võimalik raketiheitjaga kiirelt positsiooni vahetada. Kaasaegsed raketiheitjad on tavaliselt iseliikuvad, harvem haakes veetavad. Nende maksimaalne laskekaugus ulatub mitmekümne kilomeetrini. Näiteks suudab M142 HIMARS tulistada ka 300-kilomeetrise laskeulatusega ATACMS rakette.

Mitmikraketiheitjat käsitseb tavaliselt raketiheitjameeskond noorem- või vanemallohvitseri juhtimisel.

Ajalugu

Mitmikraketiheitjad võeti laialdaselt kasutusele teise maailmasõja ajal. Tuntumad neist olid 1941. aastal kasutusele võetud Nõukogude raketiheitja (esialgse nimetusega "kaardiväe miinipilduja", vene keeles гвардейский миномет) BM-13 Katjuša ja Saksa raketiheitja Nebelwerfer ("uduheitja"). Sakslased nimetasid Nõukogude raketiheitjaid "Stalini oreliks". Raketiheitjaid kasutasid ka lääneliitlased.