Keemiline stabiilsus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 18. veebruar 2015, kell 15:05

Keemiline stabiilsus iseloomustab keemilise süsteemi (näiteks keemilise ühendi, materjali, mineraali) omadust mitte muunduda tavatingimustes või teatud fikseeritud tingimustes.

Mingi aine keemiline stabiilsus ei ole alati üheselt määratletav erinevate tingimuste ja erinevate protsesside jaoks, kuna see sõltub mitmesugustest faktoritest. Keemilist stabiilsust iseloomustab ka aine reaktsioonivõime, mis stabiilsel ainel vaadeldavatel tingimustel on olematu või tühine. Rääkides keemilisest stabiilsusest peetakse reeglina silmas,

et aine (ühend) ei lagune tavalistel tingimustel
et aine on stabiilne mingit kindlat tüüpi protsesside või tingimuste suhtes: aluste suhtes, hapete suhtes, (õhu)hapniku suhtes (korrosioonikindlus), termiline stabiilsus jm.
et keemiline süsteem on püsivas tasakaaluolekus, nii et päri- ja vastassuunas kulgevad protessid ühesuguse kiirusega.

Termodünaamiliselt tähendab süsteemi stabiilsus Gibbsi vabaenergia miinimumi.

Mineraalide keemiline stabiilsus

Mõistet "keemiline stabiilsus" kasutatakse geoloogias iseloomustamaks mineraalide võimet säilitada oma keemiline koostis termodünaamika parameetrite (rõhk ja temperatuur) muutumisel. Näiteks subduktsioonivööndides sügavamale vajuvad kivimid soojenevad ning satuvad järjest suureneva rõhu tingimustesse. Suureneva rõhu käes pole paljud mineraalid enam keemiliselt stabiilsed ning hakkavad muutuma teisteks uutesse tingimustesse sobivateks mineraalideks.

Enamus mineraale ei ole maapinnal termodünaamiliselt stabiilsed ning neid võib vaadelda kui teatuid metastabiilseid süsteeme.^[1]

Viited

↑ Murenemine. 2. Porsumine

[porsumine-1] Murenemine. 2. Porsumine

[1]

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 '''Keemiline stabiilsus''' iseloomustab [[keemiline süsteem|keemilise süsteemi]] (näiteks [[keemiline ühend|keemilise ühendi]], [[materjal]]i, [[mineraal]]i) [[keemilised omadused|omadust]] mitte muunduda tavatingimustes või teatud fikseeritud tingimustes.
-Mingi aine keemiline stabiilsus ei ole alati üheselt määratletav erinevate tingimuste ja erinevate protsesside jaoks, kuna see sõltub mitmesugustest faktoritest. Rääkides keemilisest stabiilsusest peetakse reeglina silmas,
+Mingi aine keemiline stabiilsus ei ole alati üheselt määratletav erinevate tingimuste ja erinevate protsesside jaoks, kuna see sõltub mitmesugustest faktoritest. Keemilist stabiilsust iseloomustab ka aine [[reaktsioonivõime]], mis stabiilsel ainel vaadeldavatel tingimustel on olematu või tühine.
+Rääkides keemilisest stabiilsusest peetakse reeglina silmas,
 *et aine (ühend) ei lagune tavalistel tingimustel
 *et aine on stabiilne mingit kindlat tüüpi protsesside või tingimuste suhtes: [[alus (keemia)|aluste]] suhtes, [[happed|hapete]] suhtes, (õhu)[[hapnik]]u suhtes ([[korrosioon]]ikindlus), termiline stabiilsus jm.
+*et keemiline süsteem on püsivas [[keemiline tasakaal|tasakaaluolekus]], nii et päri- ja vastassuunas kulgevad protessid ühesuguse kiirusega.
-[[termodünaamika|Termodünaamiliselt]] tähendab süsteemi stabiilsus [[Gibbsi vabaenergia]] miinimumi. Keemilist stabiilsust iseloomustab ka aine [[reaktsioonivõime]], mis stabiilsel ainel vaadeldavatel tingimustel on olematu või tühine.
+[[termodünaamika|Termodünaamiliselt]] tähendab süsteemi stabiilsus [[Gibbsi vabaenergia]] miinimumi.
 ==Mineraalide keemiline stabiilsus==
 Mõistet "'''keemiline stabiilsus'''" kasutatakse [[geoloogia]]s iseloomustamaks [[mineraal]]ide võimet säilitada oma keemiline koostis termodünaamika parameetrite ([[rõhk]] ja [[temperatuur]]) muutumisel. Näiteks [[subduktsioonivöönd]]ides sügavamale vajuvad [[kivim]]id soojenevad ning satuvad järjest suureneva rõhu tingimustesse. Suureneva rõhu käes pole paljud mineraalid enam keemiliselt stabiilsed ning hakkavad muutuma teisteks uutesse tingimustesse sobivateks mineraalideks.