Keemiline stabiilsus

Allikas: Vikipeedia

Keemiline stabiilsus iseloomustab keemilise süsteemi (näiteks keemilise ühendi, materjali, mineraali) omadust tavatingimustes või teatud fikseeritud tingimustes mitte muunduda.

Mingi aine keemiline stabiilsus ei ole alati üheselt määratletav erinevate tingimuste ja erinevate protsesside jaoks, kuna see sõltub mitmesugustest teguritest. Keemilist stabiilsust iseloomustab ka aine reaktsioonivõime, mis stabiilsel ainel vaadeldavatel tingimustel on olematu või tühine. Rääkides keemilisest stabiilsusest, peetakse reeglina silmas,

  • et aine (ühend) ei lagune tavalistel tingimustel;
  • et aine on stabiilne mingit kindlat tüüpi protsesside või tingimuste suhtes: aluste suhtes, hapete suhtes, (õhu)hapniku suhtes (korrosioonikindlus), temperatuuri suhtes (termiline stabiilsus) jms;
  • et keemiline süsteem on püsivas tasakaaluolekus, nii et protsessid kulgevad päri- ja vastassuunas ühesuguse kiirusega.

Termodünaamiliselt tähendab süsteemi stabiilsus energeetiliselt kõige soodsamat olekut, st Gibbsi vabaenergia miinimumi.

Mineraalide keemiline stabiilsus[muuda | muuda lähteteksti]

Mõistet "keemiline stabiilsus" kasutatakse geoloogias iseloomustamaks mineraalide võimet säilitada oma keemiline koostis termodünaamika parameetrite (rõhk ja temperatuur) muutumisel. Näiteks subduktsioonivööndites sügavamale vajuvad kivimid soojenevad ja satuvad järjest suureneva rõhu tingimustesse. Suureneva rõhu käes pole paljud mineraalid enam keemiliselt stabiilsed ning hakkavad muutuma teisteks, uutesse tingimustesse sobivateks mineraalideks.

Enamik mineraale ei ole maapinnal termodünaamiliselt stabiilsed ning neid võib vaadelda kui teatud metastabiilseid süsteeme.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]