Valgustusfilosoofia

Valgustusfilosoofia on inimmõistuse kõikvõimsuse ideest lähtuv filosoofia ja ajalõik Euroopa ühiskondlikus, poliitilises ja kultuurielus 17. sajandi II poolest 19. sajandi alguseni. On pakutud ka ajalõiku 1680-1780. Nimetus pärineb Immanuel Kantilt. Valgustusfilosoofia tõi kaasa tööstusliku pöörde, revolutsioonid, kodanluse esiletõusu ja loodusteaduste ning tehnika arengu.

Valgustusfilosoofia põhimõtted

• Inimene on olemuselt arukas ja hea.
• Üldine optimism ja usk ühiskonna progressi.
• Usk maailma mõistuspärasesse korrastamisse.
• Väärtustati mõistust ja hakkas murenema usk autoriteetidesse

Valgustusfilosoofia kujunes valgustusideoloogiaks.

1. Kõigi hinnangute peamine alus on inimmõistus. Sündis ratsionalism, mille kohaselt tõsikindlate teadmiste aluseks on mõistus ja loogiline mõtlemine.
2. Esiplaanile seati inimene oma vajaduste ja kirgedega. Sellega astuti kiriku vastu, mis nõudsid loobumist maise maailma mõnudest.
3. Eraomandi kaitse (algselt feodaalse vägivalla vastu)

Uus mõtlemine Inglismaal

Thomas Hobbes (1588-1679): Sünnilt on kõik inimesed võrdsed; ühiskondlik leping, andis võimu valitsejale – kuningale. Kuna võim on vajalik rahu ja julgeoleku kindlustamiseks, peab see olema võimalikult tugev.

John Locke (1632-1704): Riigi ja valitsuse ülesanne on omandi, isikuvabaduse ja julgeoleku kaitse. Kõrgeim võim peab kuuluma parlamendile. Vabadus tähendab ka täielikku usuvabadust.

Uus mõtlemine Prantsusmaal

René Descartes (1596-1650).

François Marie Arouet (1694-1778), varjunimi Voltaire.

Charles Loui de Montesquieu (1689-1755).

Jean Jacques Rousseau (1712-1778).

Denis Diderot ja entsüklopedistid.

Uus mõtlemine Saksamaal

Gottfried Wilhelm Leibniz (1646-1716).

Johann Georg von Herder (1744-1803).