Wilhelm Wundt

Wilhelm Wundt (16. august 1832 – 31. august 1920) oli saksa füsioloog, filosoof ja psühholoog.

Teda loetakse koos William Jamesiga üheks eksperimentaalse (tol ajal sünonüümne teadusliku psühholoogiaga) psühholoogia rajajaks: ta asutas 1879. aastal Leipzigi ülikooli juurde esimese psühholoogiliste uuringute labori. Tänu laboratooriumile sai ta uurida religioossete uskumuste olemust, vaimseid häireid, hälbelist käitumist ning kindlaks teha kahjustatud piirkondi ajus. Eksperiment oli tema jaoks eelkõige vahend kirjelduse täpsuse saavutamiseks, mitte aga suurte teoreetiliste probleemide lahendamiseks. Uurimisstrateegiat, mis väga sarnaneb tema õpetaja Helmholtzi omale, võib kõige paremini iseloomustada järgmiselt:

• hoolikalt kirjeldada stiimuli füüsikalisi omadusi,
• seejärel järgides atomistliku analüüsi loogikat, eraldada välja elementaarsed aistingud, mida need stiimulid esile kutsuvad ja
• introspektiivselt kirjeldada neid mentaalseid jõude, mis need elemendid üheks tervikuks sulatavad, jäädes tihti märkamatuks ja väljapoole inimese teadvust (nagu näiteks Helmholtzi “teadvustamata otsustused”).

Elulugu

Wilhelm Wundt sündis 16. augustil 1832 Neckaraus Mannheimi ligidal. Ta sündis perre neljanda lapsena. Tema vanemad olid luterlik pastor Maximillian Wundt ja Marie Frederike. Kui Wilhelm oli umbes nelja-aastane, kolis nende pere väiksesse Heidelsheimi linna.

1851. aastal asuts Wilhelm Wundt Heidelbergi Ülikooli, arstiteaduse erialale. Juba 1853. aastal kirjutas ta esimese teadusliku töö (kloriidi sisaldus uriinis). Ülikooli lõpetas ta 1855. aastal ja 1856. a jätkas õpinguid Berliini ülikoolis Johannes Mülleri ja Du Bois-Reymondi juures.

Wund oli 1857–1874 Privatdozent ja 1864 ausserordentlicher Professor Heidelbergi ülikoolis.

Kui Helmholtz 1858. aastal Füsioloogia Instituudi direktoriks määrati, sai Wundt tema assistendiks. 1862 valmis tekst „Beiträge zur Theorie der Sinneswahrehmung“ Helmholtzi teadvustamata otsustuste kohta, milles ta kõneleb psühholoogiast kui eksperimentaalsest teadusest.

1865. aastal kirjutas ta õpiku inimpsühholoogiast.

1871. aastal töötas ta Berliini Ülikoolis.

1873/1874 valmis raamat „Grundzüge der Physiologischen Psychologie“, milles ta käsitleb uut teaduse valdkonda, mis „tugineb anatoomial ja füsioloogial, mis ise ei oma veel kindlat jalgealust; samal ajal aga tuleb rõhutada kohe algusest peale psühholoogiliste probleemide eksperimentaalset uurimist”.

1874–1875 töötas Wilhelm Wundt Zurichi Ülikooli filosoofiaprofessorina. 1876. aastal naasis ta Leipzigi Ülikooli, kus ta 1879. aastal rajas esimese eksperimentaalpsühholoogia labori.

1881. aastal asutas ta esimese psühholoogiaalaseid uurimusi kajastava ajakirja Philosophische Studien.

1889. aastal sai temast Leipzigi Ülikooli rektor.

Tema järgi on nimetatud asteroid 635 Vundtia.

Wundti produktsioon ja õpilased

Wundt on oma elu jooksul väga palju kirjutanud. Boringu arvestuste kohaselt kirjutas Wundt kokku 53 735 lehekülge; 491 iseseisvat tööd, mis teeb kogu elu jooksul 2,2 lk. päevas ehk üks sõna iga kahe minuti tagant.

Wundti loenguid kuulas umbes 24 000 üliõpilast.

Ajavahemikus 1875-1919 kaitses 186 Wundti õpilast Ph.D. kraadi (neist 70 filosoofiast ja 116 psühholoogiast). Kuulsamad Wundti õpilased olid:

• Emil Kraepelin
• Vladimir Chiz
• V.M.Behterev
• James McKeen Cattell
• E.B.Titchener
• B.Bourdon
• Hugo Eckener (lendas Graf Zeppeliniga ümber maailma)
• O.Külpe
• E.Meumann
• jt