Säästulamp

Säästulambid

Säästulamp on elektrivalgusallikas, mis kulutab sama valgusvoo andmiseks oluliselt vähem elektrit kui hõõglamp. Säästulambina tuntakse eelkõige kompaktluminofoorlampi, ent sellena on perspektiivne ka LED-lamp.

Kodumajapidamistes toimub järkjärguline üleminek hõõglampidelt energiatõhusamatele valgusallikatele alates 2009. aastast

Valgusparameetrid

Lampide tähtsad valguslikud näitajad on valgusviljakus, värvitemperatuur ja värviesitusindeks.

Valgusviljakus iseloomustab valgusallika tõhusust elektrienergia valguseks muundamisel: valgusviljakus väljendub tekitatava valgusvoo ja tarbitava võimsuse jagatisena; mõõtühikuks on luumenit vati kohta (lm/W). Valgusviljakuse teoreetiline piir on valge valguse korral umbes 250 lm/W.

Valgusviljakus väheneb lampidel aja jooksul: hõõglampideil kolvi tumenemise tõttu, säästulampidel tingituna peamiselt luminofoori vananemisest.

Värvitemperatuur väljendab värvinägemisega kaasnevat soojuslikku muljet ja seda väljendatakse Kelvini kraadides (K). Kuni temperatuurini 3300 K tundub valgus soojana, vahemikus 3300‒5300 K neutraalsena ning üle 5300 K korral külmana. Keskpäevase päikesevalguse värvitemperatuur jääb vahemikku 5000‒5500 K.

Kodus kasutatakse kohtvalgustuseks soevalguslampe, üldvalgustuseks ka külmema tooniga lampe.

Värviesitusindeks (täpsemalt: värviesituse üldindeks R_a) näitab, kuivõrd loomulikes värvides paistavad esemed mingi tehisvalgusallika valguses võrreldes sellega, kuidas me näeme värve päevavalguses. Ideaalse päevavalguse korral R_a = 100%; värviesitust loetakse heaks, kui R_a on 80‒100%.

Hõõglambid

Halogeenlamp

Hõõglambis kiirgab valgust gaastäidisega klaaskolvis paiknev volframist hõõgniit. Kolvis oleva inertse gaasi (argooni, krüptooni) keskkond aeglustab volframi aurumist. Hõõgniidi temperatuur on keskmiselt 2400 °C (absoluutsel temperatuuriskaalal vastavalt ümmarguselt 2700 K; värvitemperatuur on umbes 50 kraadi kõrgem, sest hõõgniit pole absoluutselt must keha). Niisiis annab hõõglamp soevalget valgust.

Hõõglambi tööiga (1000‒2000 tundi) sõltub oluliselt toitepingest (5% kõrgem või madalam pinge vastavalt vähendab või suurendab tööiga kahekordselt), samuti lülitamiste sagedusest ja ümbrustemperatuurist (seega valgusti jahutustingimustest).

Halogeenlambid

Halogeenlamp on hõõglamp, mille kvartsklaasist kolvi täitegaas sisaldab halogeeni (hrl joodi). Jood reageerib volframniidi aurustunud aatomitega. Kõrgel temperatuuril toimuvates keemilistes ühinemise ja lagunemise protsessides sadenevad volframi aatomid tagasi hõõgniidile, mitte aga kolvi sisepinnale. Seetõttu võib hõõgniidi töötemperatuur olla kõrgem (2800‒3100 K) ja klaaskolb olla palju väiksem kui tavalisel hõõglambil. Ent samadel põhjustel kuumeneb lambi kest 300‒600 kraadini. Halogeenlambi tööiga (2000‒5000 tundi) ja valgusviljakus on keskmiselt kuni 50% suuremad kui tavalistel hõõglampidel. Halogeenlampe on mitmesuguse kuju ja sokliga, sealhulgas ka tavalise keermessokliga.

Halogeenlambid kuuluvad säästulampidega asendamisele nagu tavalised hõõglambid. Pikemaks tähtajaks jäävad lubatuks madalapingelised (12-voldised) halogeenlambid. Samuti ei puuduta hõõglampide keeld eriotstarbelisi lampe (külmikutes, praeahjudes).

Gaaslahendus-luminofoorlambid

Spiraalikujulise luminofoortoruga kompaktlamp

Elektrooniline liitelülitus:
1 kondensaator, 2 trafo, 3 eelsüütedrossel, :
4 impulsstransistor, 5 alaldusdiood

Lahenduslambi torukujulises kolvis tekib väärisgaasi (argooni) ja elavhõbedaauru keskkonnas elektrivälja toimel huumlahendus, milles eralduva ultraviolettkiirguse muundab nähtavaks valguseks kolvi sisepinnale kantud luminofoor. Luminofoor on aine, mis optilise kiirgusega või elektronivooga ergastamisel hakkab helendama, luminestseerima; helenduse värvuse määrab luminofoori koostis.

Luminofoorlampidena on olnud pikka aega kasutusel sirged luminofoortorud (tuntud ka päevavalguslampidena). Nende toitelülituse põhielemendid on voolu piirav drossel ja vahetatav süütur (starter). Võrgusagedusega vahelduvvoolutoide põhjustab valguse häiriva väreluse (pulsatsiooni).

Kompaktlamp ehk kompaktluminofoorlamp on luminofoorlamp, mille toru on painutatud spiraali või looga kujuliseks ning kokku surutud peaaegu tavalise hõõglambi mõõtmeteni. Hõõglampide asemel saab kasutada kompaktlampe, millel on keermessokkel (tavaline E27 või väike E14). Sokli ja toru vahelises osas paikneb elektrooniline liitelülitus lambi süütamiseks, toitevoolu piiramiseks ja reaktiivvõimsustarbe vähendamiseks. See lülitus tõstab ka toitevoolu sageduse mitmekümne kilohertsini, hoides niiviisi ära valguse väreluse. Sisselülitamisel süttib lamp kiiresti ja vilkumiseta.

Lambi valguse kvaliteet sõltub kasutatavate luminofooride omadustest ja arvust. Tavaliselt koosneb luminoor kolmest komponendist, mille puhul värviesitusindeks ei ületa 80%. Täielikuma valgusspektriga lambi luminofooris võib olla kuni kuus komponenti (värviesitusindeks on siis 90% ringis).

Tööiga on keskmiselt kümme korda pikem kui hõõglambil, kuid ka kompaktlambi puhul lühendab seda sage lülitamine ja kõrge ümbrustemperatuur (üle 50 °C). Sisselülitamisele on tundlikumad hetkeliselt süttivad lambitüübid: iga niisugune hetksüütamine lühendab lambi tööiga kuni 5 tunni võrra. Palju paremini taluvad sisselülitamist viivitusega süttivad lambid, mille elektroonikaplokk lülitab 0,5‒2 sekundiks sisse lambi elektroodide eelsoojenduse; need lambid võivad taluda kümneid tuhandeid lülitamisi.

Kompaktlamp sisaldab umbes 3 milligrammi elavhõbedat, seepärast tuleb kasutuskõlbmatut toodet käsitada ohtliku jäätmena.

Vaadeldud luminofoorlambid kuuluvad madalrõhulampidena lahenduslampide arvukasse perre.

LED-lambid

LED-lambis ehk leedlambis on valgusallikaiks valgusdioodid (LED light-emitting diode). Valgusdiood on pooljuhtseadis, mis läbiva elektrivoolu toimel kiirgab valgust kitsas sagedusribas (nt rohelist, punast, sinist, kollast). Selleks et saada valget valgust, on kaks põhimoodust:

1. kombineerida dioode, mis kiirgavaid eri värvi valgust: kas punast (R), rohelist (G) ja sinist (B) või siis sinist ja kollast valgust;
2. tekitada valgusdioodidega lühilaineline (ultravioletne või sinine) valguskiirgus ja muundada see luminofoori abil valgeks valguseks (samamoodi nagu see toimub gaaslahendus-luminofoorlampides).

Leedlampide tööiga on 25 000 kuni 50 000 tundi; see ei tähenda läbipõlemist, nagu hõõg- ja halogeenlampide puhul, vaid valgusvoo vähenemist 70 protsendini algsest.

Mitmesuguseid leedlampe

Lampide võrdlus

Näitaja	Hõõglamp	Halogeenlamp	Kompaktlamp	Leedlamp
Valguse tekitaja	Hõõgkeha	Hõõgkeha	Gaas + luminofoor	LED + luminofoor
Värvitemperatuur	2600‒2800 K	3000‒3200 K	Valitav, enamasti 2700 K	Valitav, enamasti 2700 K
Värvispekter	Pidev	Pidev	Katkeline	Katkeline
Värviesitusindeks	100%	100%	80‒85%	60‒80%
Valgusviljakus	10‒14 lm/W	16‒25 lm/W	50‒75 lm/W	50‒75 lm/W
Tööiga	1000‒2000 tundi	2000‒5000 tundi	5000‒15 000 tundi	Vähemalt 25 000 tundi
Hind	Madal	Kõrgem kui hõõglambil	Kõrge	Kõrgem kui kompaktlambil

Nagu tabelist näha, on säästulampide (kompakt- ja leedlampide) valgusviljakus keskmiselt viis korda suurem kui hõõglampidel, s.t et nad kulutavad vastavalt ka viis korda vähem energiat. Ent tingituna sellest, et nende valgusspekter pole pidev, s.t neis puudub osa sageduskomponente, tundub ka valgus n-ö hõredamana. Seepärast valitakse sageli sama valgustatuse saamiseks astme võrra võimsam säästulamp, nt 75-vatisele hõõglambile vastava 15-vatise kompaktlambi asemel 21-vatine. Säästulampe täiustatakse pidevalt ning kallimad tooted lähenevad valgustusomadustelt järjest enam hõõglampidele.

Vaata ka

• Hõõglamp
• Halogeenlamp
• Luminofoorlamp
• Kompaktluminofoorlamp

Välislingid

• Lichtquelle
• Gluehbirne
• Sähkövalo