Guillaume de Machaut

Guillaume de Machaut (ka Guillaume de Machault; umbes 1300 – 1377) oli Prantsusmaa helilooja ja luuletaja, ars nova stiili väljapaistvaim esindaja.

Elu

Guillaume de Machaut' elu on kõige rohkem seotud Reimsi linnaga. Ta sündis ja sai hariduse Reimsis või selle ümbruskonnas ning elas ja töötas Reimsi linnas püsivalt alates 1340. aastast kuni surmani. Kuigi nimi de Machaut viitab päritolule Machault'st, mis asub Reimsist 40 km loodes, usub enamik uurijaid, et ta sündis tegelikult Reimsi linnas.

Machaut tegi suurejoonelist poliitilist karjääri. 1323. aastal asus ta Böömimaa kuninga, Määrimaa markkrahvi, Luksemburgi krahvi ja Poola trooni pärija Johann von Luxemburgi sekretäriks ja töötas sel postil kuni tolle surmani 1346. Ta pidi kahtlemata saatma kuningat reisidel ja sõjakäikudel Poolas, Leedus, Ungaris, Austrias, Saksamaal ja Itaalias. Selle perioodi jooksul sai Machaut ka preestriks ning nimetati 1330. aastal Verduni ja 1332. aastal Arrasi kanoonikuks. Reimsi kanoonikuks nimetati ta 1333. aastal ning umbes 1340. aastaks oli ta püsivalt sinna elama asunud ning loobunud paavst Benedictus XII palvel teistest kanoonikukohtadest. Pärast Johann von Luxemburgi surma teenis Machaut teiste seas Navarra kuningat, hertsog Jean de Berryd ja Normandia hertsogit, kellest sai 1364. aastal Prantsusmaa kuningas Charles V.

Looming

Luule

Machaut kirjutas umbes 400 luuletust, sh 235 ballaadi, 76 rondeaux'd, 39 virelai'd, 24 lai'd, 10 complainte'i ja 7 chant royal'i. Paljud tema luuletustest kuuluvad narratiivsete luuleteoste koosseisu ning üks tähtsamaid neist – autobiograafilise algega värssromaan "Le Livre du Voir-Dit" – on 14. sajandi prantsuse kirjanduse tähtteoseid.

Machaut' luule mõjutas paljude teiste kõrval näiteks Geoffrey Chauceri, Eustache Deschamps'i, Jean Froissart'i, Christine de Pisani ja René I Napolist töid.

Muusika

Ars nova alusepanijaks loetakse Philippe de Vitry'd, kes kirjutas umbes 1322. aastal traktaadi "Ars nova". Tema kõrval oli muusikateoreetiku ja koos temaga uue rütmisüsteemi loojana tähtis ka Johannes du Muris. Stiili väljapaistvaimaks heliloojaks sai aga just Guillaume de Machaut, kelle juba esimeses dateeritavas teoses nähakse küpset ars nova stiili. Kõnealuse kolmehäälse moteti "Bone pastor Guillerme - Bone pastor qui pastores" lõi Machaut juba 1324. aastal Guillaume de Trie Reimsi peapiiskopiks pühitsemise puhul, kuid valdavalt kirjutas ta oma muusika küpsemas eas, alates umbes 1340. aastast.

Notre-Dame'i missa

Machaut' kuulsaim teos – neljahäälne "La messe de Nostre Dame" on esimene ühe helilooja loodud terviklik missatsükkel. Teose kohta on arvatud, et Machaut kirjutas selle 1360ndate aastate algupoolel Charles V kroonimiseks, kuid näiteks Toomas Siitani väitel pole sel arvamusel alust ning ta kirjutas selle tõenäoliselt juba 1340ndatel Reimsis.

Selle üle, kas see on tegelikult tsükliline tervikteos, on vaieldud. Kahtlust ei avaldata küll selle suhtes, et selle kõik osad kirjutas Machaut, küll aga selles osas, kas ta kavandas selle terviklikuna. Hilisematest, 15. sajandi missatsüklitest, milliseid kirjutas näiteks Josquin des Prez, erineb Notre-Dame'i missa järgmistes olulistes aspektides: teosel ei ole kogu ulatuses ühte keskset tonaalsust (Kyriel, Glorial ja Credol on üks ning Sanctusel, Agnusel ja Ita missa estil teine laad), puudub kogu teost läbiv meloodiline teema ning ei kasutata paroodiatehnikat. On tõendeid selle kohta, et kuigi Machaut pani osad tervikuks kokku, ei loonud ta neid algselt sellise terviku osadena.

Motetid

Machau'lt on säilinud 23 motetti. Vaimuliku sisuga motetid ja 14. sajandi algul moodi läinud pidulikud ladinakeelsed pühendused väljapaistvatele isikutele on Machaut' motettide seas selgelt vähemuses ning enamiku (15) moodustavad prantsuskeelsete tekstidega tundelised armastuslaulud. Motetid on keerukaima laadiga teosed Machaut' loomingus. Neis võib imetleda ratsionaalset, lausa matemaatilist korda ning isorütmika täiuslikku valdamist, kuid selle korra ja tehnika oskas ta ühendada laulvate meloodiate ja tundelisusega, milles seisnebki tema geniaalsus.

Ilmalik laul peale motettide

Machaut pani muusikasse ka enda ballaade, lai'sid, rondeaux'sid ja virelai'sid, ühe complainte'i, ühe chant royal'i ja kirjutas ühe double hocket'i. Ka neis lauludes ei teinud ta kompositsioonile mingit hinnaalandust, kasutades isorütmikat ning vahel lausa matemaatiliselt korrastatud kirjaviisi. Tähelepanuväärne on kahtlemata "Ma fin est mon commencement" ("Mu lõpp on minu algus"), kus kaks ülahäält kordavad teineteist täpselt vähikäiguna ümberpööratud kujul, nii et ühe lõpp on teise algus, ning alumises hääles ehk tenoris kordab meloodia teine pool esimest tagurpidi.

Machaut muusika kataloog

Machaut oli esimene helilooja, kes tegeles tõsiselt oma muusika antoloogia koostamisega. Ta juhendas oma elu jooksul kolme enda kõigi teoste käsikirja koostamist ning neist viimases umbes 1370. aastal esitab kirjutaja järjekorra pealkirjaga "Vesci l'ordinance que G. de Machau wet qu'il ait en son livre" – "See on järjekord, millist G. de Machaut oma raamatule soovib".

Kataloog on koostatud žanride alusel ning selles on

• ballaadide kategoorias 42 kirjet
• 1 complainte "Remede de Fortune'ist"
• 1 chant royal "Remede de Fortune'ist"
• 1 double hocket "David Hoquetus"
• lai'de kategoorias 19 kirjet
• Messe de Nostre Dame
• motettide kategoorias 24 kirjet
• rondeau'de kategoorias 22 kirjet
• virelai'de kategoorias 33 kirjet