Jean Piaget

Jean Piaget (9. august 1896, Neuchâtel, Šveits – 16. september 1980, Genf, Šveits) oli šveitsi psühholoog, kognitiivse arengu teooria looja.

Elukäik

Jean Piaget hakkas varakult tegelema teadusliku uurimisega. Ta huvitus mehaanikast, lindudest, väljakaevatud loomadest ja merekarpidest. 1907 – 10-aastasena avaldas esimese artikli albiinovarblasest. Piaget teooria on üks laialdasemalt tuntud teooriaid. Tema tööd ei ole mõjutanud mitte ainult psühholoogiat, vaid ka filosoofiat ja haridusteadust.

1915 – sai bakalaureusekraadi Neuchâtel’ ülikoolis.

1918 – kaitses doktorikraadi bioloogias Neuchâtel’ ülikoolis.

1918 – lahkus Neuchatel’ist selleks, et omandada psühholoogiaalaseid teadmisi ja kogemusi.

Töötas Wreschneri ja Lipps’i laboratooriumites, Bleuleri psühhiaatriakliinikus, Sorbonne’i ülikoolis, Alfred Binet´ laboratooriumis.

1921 – asus tööle Jean-Jacques Rousseau instituudi teadusdirektorina.

1923 – võttis vastu ettepaneku töötada kohakaasluse alusel Neuchâteli ülikoolis.

1923 – 1929 töötas nii Genfis kui Neuchâtelis.

1929 – loobus kohakaaslusest ja piirdus ühe töökohaga – J.J.Rousseau instituudis.

1929 – 1939 J.J.Rousseau instituut ühines Genfi ülikooliga, Piaget’ õlul oli reorganiseerimise koormus. Ta sai Rahvusvahelise haridusbüroo ( Bureau International d´Education) direktoriks, hiljem liideti see büroo UNESCO-ga ja selle töös osales ta aktiivselt selle esimestest päevadest alates. Teaduslik tegevus avaldus mitmes eri suunas, viis läbi uuringuid laste vaimse arengu valdkonnas.

1929 – 1945 – Genfi ülikool.

1940 – Genfi psühholoogialaboratooriumi direktor, jätkas koos Rey ja Lambercier’ga „Archives de Psychologie“ toimetamist, sai Šveitsi psühholoogiaseltsi esimeseks presidendiks ja „Revue Suisse de Psychologie“ (Šveitsi psühholoogia ajakiri) toimetajaks.

Piaget-le andsid oma aunimetused Harvardi, Brüsseli ja Sorbonne ülikoolid.

1955 – asutas Genfis Rahvusvahelise Geneetilise Epistemoloogia keskuse (Centre International d´Epistémologie Génétique’i.

1969 – ameeriklased andsid talle “pühendunud teadlase preemia”.

1979 – autasustati Balzan’i autasuga sotsiaalteadustes ja politoloogias for Social and Political Sciences.

Elulugu

Jean Piaget sündis aastal 1896 Neuchattelis, Šveitsis. Piaget oli lapsena huvitatud paljudest asjadest. Tema huvialade hulka kuulusid mehhaanika, merikarbid, linnud ja fossiilid. Esimeseks loominguks oli lühike artikkel valgest varblasest. Seda kirjutades oli ta 10-aastane. Piaget huvitus väga kohalikust loodusmuuseumist ja selle tõttu tegeles ka malakoloogiaga. Geneva muuseum pakkus talle molluskite kuraatori kohta, millest Piaget loobus, kuna ta ei olnud veel keskkooli lõpetanud. Piaget huvitus ka filosoofiast ja tema sulest ilmus ka 1917. aastal novell, mis paraku erilist edu ei saavutanud. Piaget jätkas oma õpinguid molluskite erialal Neuchateli Ülikoolis 1918. aastal, olles 21 aastane. Kuigi ta oli publitseerinud 20 artiklit, ei olnud ta suuteline oma elu pühendama molluskite uurimisele. Peale Zürichi laborite külastamist ja mõningast psühhoanalüütiliste teooriatega tutvumist veetis Piaget kaks aastat Sorbonneis, kus õppis psühholoogiat ja filosoofiat. Seal kohtas ta Theodore Simoni, kes tegeles intelligentsustestidega. Simon palus Piagetil esialgu tegeleda testide standardiseerimisega, mis talle eriti ei meeldinud. Tema huvi muutus aga siis, kui ta küsitles lapsi, uurimaks nende valede ja õigete vastuste põhjusi ning sattus nendest mõtteprotsessidest vaimustusse. 1921. aastal ilmunud kolm kärjestikust artiklit olid pakkumise aluseks, milles Piaget kutsuti Genevasse Rosseau instituuti õpingute juhatajaks. Sel ajal avaldas ka 5 raamatut, mis tõid talle lastepsühholoogi kuulsuse. Aastatel 1929-1945 töötas Geneva Ülikoolis erinevatel ametikohtadel ning hiljem sai temast ka Geneva ja Sorbonnei Ülikooli professor. Piaget tegeles kuni enda surmani laste mõtlemise uurimisega. Osadel hinnangutel kirjutas Piaget oma elu ajal 40 raamatut ja üle 100 artikli lastepsühholoogia kohta. Piaget nägi, kuidas kognitiivsete protsesside arengus mängivad suurt rolli olukordade ja inimestevahelised kokkupuuted. Piaget teooria on üks laialdasemalt tuntud teooriaid. Tema tööd on mõjutanud nii psühholoogiat, kui ka filisoofiat ja haridusteadust ning tänapäevane arengupsühholoogia baseerub suuresti just tema teooriatel.

Teaduslik tegevus

Teaduslik töö kolmes suunas:

1. Aja, ruumi, tõenäosuse, liikumise jne. kategooriate mõistmine lastel.

2. Tajuküsimused.

3. Geneetiline epistemoloogia.

Etapiline lähenemine

Piaget üks vastuolulisemaid väiteid oli see, et kognitiivne areng läbib teatud etapid. Peaget jaoks tähendas etapp ajavahemikku, mille käigus lapse muutumine ja käitumine peegeldab kindlat tüüpi selle aluseks olevat mentaalset struktuuri. Piaget leidis, et iga aste järgneb eelnenud astmele hõlmates endas eelmise astme elemente ja valmistudes järgmiseks astmeks. Astmetel tagasi liikumine ei ole võimalik ja kui laps omandab teatud oskused, siis tema roll ja organiseerimisvõimed on jäädavalt muutunud. Etappide eeldus on ka see, et ükski aste ei tohi vahele jääda ja igale estmele eelneb temale eelnev aste. Piaget arusaamise järgi alustab inimene oma elu mitmesuguste inimestele omaste füüsiliste refleksidega ja päritud oskustega, mis teevad võimalikuks keskkonnaga kohanemise ja sellega suhtlemise ning mõttetegevuse organiseerituse.

Arenguperioodid

1. Sensomotoorne periood- (0-2 eluaastat). Sel ajal mõistavad imikud maailma oma avatuse piires, nad arenevad erinevate astmete kaudu lihtsatest refleksidest keerukamalt organiseeritud skeemideni. Selle perioodi all eristab Piaget veel kuute etappi. Selle perioodi üks olulisemaid tulemusi see, et laps saab aru, et objektid eksisteerivad sõltumatult lapse tegevusest - objektide jäävus.
2. Operatsioonideelne periood- (2-7 eluaastat). Selles vanuses lapsed ei kasuta enam ainult motoorseid ja tunnetulslikke kohandumusi objektide ja tegevuste suhtes. Selles vanuses võetakse objektide tähistamiseks kasutusele ka sümbolid nagu mentaalsed kujundid, sõnad ja liigutused. Selle perioodi iseloomulikeks joonteks on egotsentrism, mõtete jäikus ja poolloogiline järeldamine.
3. Konkreetsete operatsioonide periood (7-11 eluaastat). Selles vanuses lapsed omandavad kindlad loogilised struktuurid, mis võimaldavad sooritada erinevaid mentaalseid operatsioone. Selles vanuses omandatud tegevusi iseloomustab pööratavus.
4. Formaalsete operatsioonide periood- (11-15 eluaastat). Enam ei ole mentaalsed operatsioonid piiratud konkreetsete objektidega, vaid rakendatakse ka verbaalseid ja loogilisi väiteid. Väited võivad käsitleda nii reaalsust kui ka hüpoteetiliselt võimalikke reaalsusi ning neid on võimalik seostada nii oleviku kui tulevikuga.