James II (Inglismaa kuningas): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 11. jaanuar 2012, kell 00:48

James II (14. oktoober (uue kalendri järgi 24. oktoober) 1633 – 16. september 1701) oli Inglismaa kuningas ja (James VII nime all) Šotimaa kuningas aastatel 1685–1688.

James oli Charles I poeg ja Charles II noorem vend, tema ema oli Prantsuse printsess Henrietta-Marie. Ta ristiti anglikaani kiriku priimase, Canterbury peapiiskopi William Laudi poolt. 3-aastasena nimetati ta mereväe juhiks (Lord High Admiral) ja selle positsiooni säilitas ta ka täiskasvanuna. 1644. aastal sai ta ka Yorki hertsogiks. 1646. aastal, kui rojalistid Inglise kodusõjas lüüa said, põgenes James Madalmaadesse ning elas esialgu Haagis ning hiljem Prantsusmaal, kus ta osales Fronde'i mässu mahasurumisel, saades nii oma esimesed sõjalised kogemused.

1660. aastal, kui Inglismaal monarhia taastati (restauratsioon), sai Jamesist oma venna Charles II troonipärija. 1659. aastal oli James lubanud abielluda oma armastatu Anne Hyde'iga, kes pärines lihtrahva seast. Sellist abielu loeti võimatuks, kuid Jamesi lubaduse hetkel oli Inglismaa veel vabariik ja teiseks oli üldiselt oodata, et kui kuningasugu üldse jätkub, siis vanema venna Charlesi kaudu, kes paljude armukestega lapsi sai. Ainult niisuguste asjaolude kokkulangevuse tõttu võis Anne Hyde kuningliku perekonna liikmega abielluda. Ehkki abielu vastu oli avalik arvamus ja Anne'i isa, sõlmiti abielu 3. septembril 1660 Londonis. James aga jäi troonipärijaks, sest Charles II abikaasa ei olnud võimeline lapsi saama. Charles pidas küll endiselt armukesi, kuid keeldus oma naisest lahutamast ja uuesti abiellumast. Nii olid kõik tema lapsed ebaseaduslikud.

Jamesi esiklaps sündis kaks kuud pärast pulmi, kuid suri varsti. Üldse sünnitas Anne 8 last, kellest 6 surid lapseeas. Suureks said kaks tütart Mary ja Anne, kellest esimene ei saanud lapsi ja teine elas kõik oma lapsed üle.

Pärast Anne Hyde'i surma 31. märtsil 1671 abiellus James 21. novembril 1673 Modena ja Reggio hertsogi Alfonso IV d’Este tütre Maria Beatrice d'Estega. 5 nurisünnituse kõrval sündis abielust 7 last, kellest täsikasvanuiks said ainult kaks noorimat, James Francis Edward Stuart ja Louisa Maria Stuart.

Charles II valitsusajal paistis James II silma väejuhina, juhtides Inglise mereväge 1665–1667 ja 1672–1674 sõdades Madalmaade vastu. Sealjuures oli tema võimu all Põhja-Ameerikas hollandlastelt vallutatud Nieuuw Amsterdam, mis tema auks nimetati New Yorkiks (kuna James oli Yorki hertsog). 1666. aastal paistis James silma Londoni suure tulekahju kustutamisel, mis tagas talle suure osa londonlaste poolehoiu.

1668. või 1669. aastal pöördus James salaja katoliku usku. Mõni aeg pärast seda algasid aga katoliiklaste õiguste piiramised: 1673. aastal nõudis parlament, et ükski katoliiklane ei saaks riigiametisse, sõjaväkke või ametnikkonda. Et James keeldus selle seaduse kohaselt oma protestantlust kinnitamast, tuli avalikuks, et temast oli saanud katoliiklane. Anglikaani jumalateenistuste külastamist jätkas ta siiski kuni 1676. aastani. 1677. aastal puhkes nn Exclusion Crisis, kuna suur osa parlamendiliikmetest püüdis Jamesi troonipärija kohalt kõrvaldada. Neile oli probleemiks aga Charles II lastetus ja ka see, et ühtegi teist tõsiseltvõetavat troonipretendenti polnud sel hetkel võtta. Pingelises õhkkonnas tekkisid aga kuulujutud katoliiklaste vandenõust ja soovist James kohe troonile panna. Inglismaal puhkes katoliiklastevastane hüsteeria, neid jälitati ja vangistati. Charles II saatis Jamesi seetõttu 1680. aastal Brüsselisse ning hiljem samal aastal asus ta asevalitsejaks Šotimaale, kus ta aitas Edinburghi kujundada oluliseks poliitiliseks ja kultuuriliseks keskuseks. Ajapikku pinged lahtusid ja kui 1683. aastal sai teatavaks vandenõu, mille käigus plaaniti kõrvaldati nii Charles II kui ka James ning taastada Cromwellistiilis vabariik, tõi see Jamesile troonipärijana küllaltki suure toetuse. 1684. aastal sai ta tagasi koha kuninga salanõukogus ning seejärel ei tehtud enam tõsisemat katset tema trooniletõusu takistada.

Kui James 1685. aasta võimule sai, oli tema positsioon kuningana siiski ebakindel. Rahulolematus tema suhtes üha kasvas. James ei pooldanud parlamendi võimu suurendamist ja püüdis valitseda küllaltki absolutistlikult, kutsumata pärast 1686. aastat parlamenti enam kokku. 1687. aastal andis ta välja usutolerantsi edikti, millega katoliiklastele anti anglikaanidega võrdsed õigused, ning 1688. aastal sündis talle poeg James Francis Edward, mis tõi kaasa protestantliku eliidi hirmu, et katoliiklik dünastia jääbki Inglismaal püsima. Seetõttu otsustas parlament Inglismaa valitsejaks kutsuda Charles I lapselapse, Oranje vürst Willemi, kes oli abielus Jamesi tütre Maryga. Kuulsa revolutsiooniga James kukutatigi ja Inglismaa muutus tunduvalt parlamentaarsemaks: kuninga roll kahanes tunduvalt.

James II püüdis 1689–1690 trooni tagasi saada, ent sai lüüa. Oma ülejäänud elu elas ta Prantsusmaal Louis XIV kaitse all. Tema poeg James Francis Edward ja pojapoeg Charles Edward Stuart püüdsid hiljem samuti Inglismaa troonile tõusta, ent edutult.

James sai kahe armukesega 7 last, kellest 5 said täiskasvanuks. Nende kaudu püsib Jamesi sugu tänapäevani, ent seaduslikest järglastest oli viimane poja Jamesi noorem poeg Henry Stuart, kes suri 1807.

Eelnev Charles II	Inglismaa ja Šotimaa kuningas 1685–1688	Järgnev William III ja Mary II

Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 [[Pilt:King James II as Duke of York.jpg|thumb|James II]]
-'''James II''' ([[14. oktoober]] [[1633]] – [[16. september]] [[1701]]) oli [[Inglismaa kuningas]] ja ('''James VII''' nime all) [[Šotimaa kuningas]]  aastatel [[1685]]–[[1688]]. James oli [[Charles I]] poeg ja [[Charles II]] noorem vend.
+'''James II''' ([[14. oktoober]] ([[uus kalender|uue kalendri järgi]] [[24. oktoober]]) [[1633]] – [[16. september]] [[1701]]) oli [[Inglismaa kuningas]] ja ('''James VII''' nime all) [[Šotimaa kuningas]]  aastatel [[1685]]–[[1688]].
+James oli [[Charles I]] poeg ja [[Charles II]] noorem vend, tema ema oli Prantsuse printsess [[Henrietta-Marie]]. Ta ristiti anglikaani kiriku priimase, Canterbury peapiiskopi [[William Laud]]i poolt. 3-aastasena nimetati ta mereväe juhiks (''Lord High Admiral'') ja selle positsiooni säilitas ta ka täiskasvanuna. [[1644]]. aastal sai ta ka [[Yorki hertsog]]iks. [[1646]]. aastal, kui rojalistid [[Inglise kodusõda|Inglise kodusõjas]] lüüa said, põgenes James Madalmaadesse ning elas esialgu [[Haag]]is ning hiljem Prantsusmaal, kus ta osales [[Fronde]]'i mässu mahasurumisel, saades nii oma esimesed sõjalised kogemused.
-James lubas [[1659]] [[Anne Hyde]]'ile, et abiellub temaga. Anne pärines lihtrahva seast ja niisugune abielu olnuks võimatu, kuid esiteks kehtis parajasti vabariik ja teiseks oli üldiselt oodata, et kui kuningasugu üldse jätkub, siis vanema venna Charlesi kaudu, kes paljude armukestega lapsi sai. Ainult niisuguste asjaolude kokkulangevuse tõttu võis Anne Hyde kuningliku perekonna liikmega abielluda. Ehkki abielu vastu oli avalik arvamus ja Anne'i isa, sõlmiti abielu [[3. september|3. septembril]] [[1660]] [[London]]is.
-Siiski taastati Inglismaal kuningavõim ja sai Jamesist sai peatselt troonipärija, sest Charlesi abikaasa ei olnud võimeline lapsi saama. Charles pidas küll endiselt armukesi, kuid keeldus oma naisest lahutamast ja uuesti abiellumast. Nii olid kõik tema lapsed ebaseaduslikud.
+[[1660]]. aastal, kui Inglismaal monarhia taastati ([[restauratsioon]]), sai Jamesist oma venna Charles II troonipärija. [[1659]]. aastal oli James lubanud abielluda oma armastatu [[Anne Hyde]]'iga, kes pärines lihtrahva seast. Sellist abielu loeti võimatuks, kuid Jamesi lubaduse hetkel oli Inglismaa veel vabariik ja teiseks oli üldiselt oodata, et kui kuningasugu üldse jätkub, siis vanema venna Charlesi kaudu, kes paljude armukestega lapsi sai. Ainult niisuguste asjaolude kokkulangevuse tõttu võis Anne Hyde kuningliku perekonna liikmega abielluda. Ehkki abielu vastu oli avalik arvamus ja Anne'i isa, sõlmiti abielu [[3. september|3. septembril]] [[1660]] [[London]]is. James aga jäi troonipärijaks, sest Charles II abikaasa ei olnud võimeline lapsi saama. Charles pidas küll endiselt armukesi, kuid keeldus oma naisest lahutamast ja uuesti abiellumast. Nii olid kõik tema lapsed ebaseaduslikud.
 Jamesi esiklaps sündis kaks kuud pärast pulmi, kuid suri varsti. Üldse sünnitas Anne 8 last, kellest 6 surid lapseeas. Suureks said kaks tütart [[Mary II|Mary]] ja [[Anne (Suurbritannia)|Anne]], kellest esimene ei saanud lapsi ja teine elas kõik oma lapsed üle.
-Pärast Anne Hyde'i surma [[31. märts]]il [[1671]] abiellus James [[21. november|21. novembril]] [[1673]] [[Modena ja Reggio hertsog]]i [[Alfonso IV d’Este]] tütre [[Maria Beatrice d'Este]]ga. 5 nurisünnituse kõrval sündis abielust 7 last, kellest viienda sünnipäevani elasid ainult kaks noorimat, [[James Francis Edward Stewart]] ja [[Louisa Maria Stewart]].
+Pärast Anne Hyde'i surma [[31. märts]]il [[1671]] abiellus James [[21. november|21. novembril]] [[1673]] [[Modena ja Reggio hertsog]]i [[Alfonso IV d’Este]] tütre [[Maria Beatrice d'Este]]ga. 5 nurisünnituse kõrval sündis abielust 7 last, kellest täsikasvanuiks said ainult kaks noorimat, [[James Francis Edward Stuart]] ja [[Louisa Maria Stuart]].
+Charles II valitsusajal paistis James II silma väejuhina, juhtides Inglise mereväge [[1665]]–[[1667]] ja [[1672]]–[[1674]] sõdades Madalmaade vastu. Sealjuures oli tema võimu all Põhja-Ameerikas hollandlastelt vallutatud Nieuuw Amsterdam, mis tema auks nimetati [[New York]]iks (kuna James oli Yorki hertsog). [[1666]]. aastal paistis James silma Londoni suure tulekahju kustutamisel, mis tagas talle suure osa londonlaste poolehoiu.
-Et James oli veendunud katoliiklane, oli tema positsiooni kuningana ebakindel. Rahulolematus tema suhtes üha kasvas. James ei pooldanud parlamendi võimu suurendamist ja püüdis valitseda küllaltki absolutistlikult. Seetõttu otsustas [[parlament]] Inglismaa valitsejaks kutsuda Charles I lapselapse, [[Oranje vürst]] [[William III|Willemi]], kes oli abielus Jamesi tütre Maryga. [[Kuulus revolutsioon|Kuulsa revolutsiooniga]] James kukutatigi ja Inglismaa muutus tunduvalt parlamentaarsemaks: kuninga roll kahanes.
+[[1668]]. või [[1669]]. aastal pöördus James salaja katoliku usku. Mõni aeg pärast seda algasid aga katoliiklaste õiguste piiramised: [[1673]]. aastal nõudis parlament, et ükski katoliiklane ei saaks riigiametisse, sõjaväkke või ametnikkonda. Et James keeldus selle seaduse kohaselt oma protestantlust kinnitamast, tuli avalikuks, et temast oli saanud katoliiklane. Anglikaani jumalateenistuste külastamist jätkas ta siiski kuni [[1676]]. aastani. [[1677]]. aastal puhkes nn ''Exclusion Crisis'', kuna suur osa parlamendiliikmetest püüdis Jamesi troonipärija kohalt kõrvaldada. Neile oli probleemiks aga Charles II lastetus ja ka see, et ühtegi teist tõsiseltvõetavat troonipretendenti polnud sel hetkel võtta. Pingelises õhkkonnas tekkisid aga kuulujutud katoliiklaste vandenõust ja soovist James kohe troonile panna. Inglismaal puhkes katoliiklastevastane hüsteeria, neid jälitati ja vangistati. Charles II saatis Jamesi seetõttu [[1680]]. aastal Brüsselisse ning hiljem samal aastal asus ta asevalitsejaks Šotimaale, kus ta aitas [[Edinburgh]]i kujundada oluliseks poliitiliseks ja kultuuriliseks keskuseks. Ajapikku pinged lahtusid ja kui [[1683]]. aastal sai teatavaks vandenõu, mille käigus plaaniti kõrvaldati nii Charles II kui ka James ning taastada Cromwellistiilis vabariik, tõi see Jamesile troonipärijana küllaltki suure toetuse. [[1684]]. aastal sai ta tagasi koha kuninga salanõukogus ning seejärel ei tehtud enam tõsisemat katset tema trooniletõusu takistada.
+Kui James [[1685]]. aasta võimule sai, oli tema positsioon kuningana siiski ebakindel. Rahulolematus tema suhtes üha kasvas. James ei pooldanud parlamendi võimu suurendamist ja püüdis valitseda küllaltki absolutistlikult, kutsumata pärast [[1686]]. aastat parlamenti enam kokku. [[1687]]. aastal andis ta välja usutolerantsi edikti, millega katoliiklastele anti anglikaanidega võrdsed õigused, ning [[1688]]. aastal sündis talle poeg James Francis Edward, mis tõi kaasa protestantliku eliidi hirmu, et katoliiklik dünastia jääbki Inglismaal püsima. Seetõttu otsustas [[parlament]] Inglismaa valitsejaks kutsuda Charles I lapselapse, [[Oranje vürst]] [[William III|Willemi]], kes oli abielus Jamesi tütre Maryga. [[Kuulus revolutsioon|Kuulsa revolutsiooniga]] James kukutatigi ja Inglismaa muutus tunduvalt parlamentaarsemaks: kuninga roll kahanes tunduvalt.
 James II püüdis [[1689]]–[[1690]] trooni tagasi saada, ent sai lüüa. Oma ülejäänud elu elas ta [[Prantsusmaa]]l [[Louis XIV]] kaitse all. Tema poeg James Francis Edward ja pojapoeg [[Charles Edward Stuart]] püüdsid hiljem samuti Inglismaa troonile tõusta, ent edutult.
-James sai kahe armukesega 7 last, kellest 5 said täiskasvanuks. Nende kaudu püsib Jamesi sugu tänapäevani, ent seaduslikest järglastest oli viimane poja Jamesi noorem poeg [[Henry Stewart]], kes suri [[1807]].
+James sai kahe armukesega 7 last, kellest 5 said täiskasvanuks. Nende kaudu püsib Jamesi sugu tänapäevani, ent seaduslikest järglastest oli viimane poja Jamesi noorem poeg [[Henry Stuart]], kes suri [[1807]].
 {{algus}}