Tämber: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 18. mai 2011, kell 16:59

Tämber on heli omadus, mis kirjeldab kõlavärvi. See on heli kõrguse, tugevuse ja kestuse kõrval heli põhiomadusi. Igale instrumendile või häälele on iseloomulik unikaalne tämber, mis on seda eristav ja identifitseeriv tunnus. Psühhoakustikas nimetatakse tämbrit kõlavärviks (saksa Klangfarbe, inglise tone-colour).

Tämbriga seoses pole võimalik osutada otseselt mingile ühele heli objektiivsele omadusele. Füüsikalisel tasandil vahendavad tämbrit helispekter ja mähisjoone kuju (envelope). Füüsik Hermann von Helmholtz demonstreeris 1862. aastal, et muusikalist tooni on võimalik analüüsida mõne põhilise füüsikalise printsiibi kaudu. Ta näitas, et tooni kvaliteet (või tämber) on sõltuv ülemtoonide (ülemhelide ja osahelide) intensiivsusest, järjekorrast ja arvust. Seega tõestas ta, et üksik muusikaline noot koosneb põhitoonist ning sellest kõrgemal kaasa võnkuvatest ülemtoonidest, mis koos moodustavad tämbri^[1]

Tämbri roll heliloomingus

Tämber ilmus heliloojate kõrgendatud tähelepanu alla 20. sajandi alguses, alates Debussy impressionistlikust helimaalingust. Edasised arengud vaid suurendasid selle parameetri olulisust. Näiteks Stravinski kasutas "Kevadpühitsuses" (1913) orkestratsiooni, mis toob esile igale instrumendile iseloomuliku kõla, nö tämbridramaturgia ^[2]. Samal aastal avaldas itaalia futurist Luigi Russolo manifesti müramuusikast, kus ta kutsub üles vallutama mürahelide lõputut variatiivsust, sest muusikalised helid on tämbri poolest liiga piiratud ^[3]. Selle realiseeris ta endaehitatud mürainstrumentide kaudu. Ka Edgar Varèse nõudis uusi instrumente järele, mis avaksid "täiesti uue ootamatute helide maailma"^[4]. 1917. aastal etendus tema ballett "Parade", mille muusika sisaldas muuhulgas ka kirjutusmasinaid, laevavilesid, sireene ja revolvreid.

Huvi tämbri vastu avaldus eelnevale lisaks ka täiesti uute muusikainstrumentide loomises (nt theremin, Ondes Martenot, Hammondi orel), tehnoloogiate eksperimentaalses kasutamises (nt Moholy-Nagy ja Hindemithi grammofonieksperimendid), uutes instrumentaalsetes võtetes (nt Cowelli "Aeolian Harp" nõuab pianistilt klaverikeelte harjamist ning Cage'i prepared piano tehnikas asetatakse klaverikeelte vahele objekte, mis muudavad selle kõla). Magnetofoni kasutuselevõtmine 1935. aastal muutis edasist muusikat põhjalikult. Muusika salvestamise kõrval hakati lindistama kõikvõimalikke muusikaväliseid helisid. Musique concrète'is (1948) võeti süstemaatiliselt kasutusele "leitud helid", muusikavälised kõlad, mis said kompositsiooni heliliseks toormaterjaliks. Seda suunda arendas stuudio Groupe de Recherches Musicales Prantsusmaal.

Vastukaaluks rajati Saksamaal konkureeriv stuudio Westdeutscher Rundfunk, kus leitud kõlade asemel keskenduti elektroonilise heli sünteesile. Siin hakati vormima juba heli ennast. Iga järgnev tehnoloogiline areng toob kaasa laiendatud võimalused uute kõlade leidmiseks, salvestamiseks, töötlemiseks. Uued elektroonilised instrumendid ja tehnilised vahendid tõid kaasa muusikastiilide harunemise kõigisse suundadesse. Tämber sai eriti suure tähelepanu osaks levimuusikas. Sellest sai võtmemõiste, mille abil bände ja stiile üksteisest eristada. Sound osutus identiteeti määravaks elemendiks. Sajandi teise poole olulisimaks murranguks osutus arvutite kasutuselevõtt muusika loomisel ja töötlemisel: tekkis võimalus väiksemategi osakeste muusikaliseks kujundamiseks. Spektraalses muusikas ja microsound-sünteesis komponeeritakse juba tämbrit ennast.

Viited

↑ Holmes, Thom (2002). Electronic and Experimental Music. Routledge. Lk 13. ISBN 978-0415936446.
↑ Garšnek, Igor (2004). Õhtumaade Muusikalugu III. Avita. Lk 65. ISBN 9985-2-0921-4.
↑ Russolo, Luigi (1916). L'Arte dei Rumori. Futuriste di "Poesia". Lk 11.
↑ Varèse: "The Liberation of Sound"

[1] Holmes, Thom (2002). Electronic and Experimental Music. Routledge. Lk 13. ISBN 978-0415936446.

[2] Garšnek, Igor (2004). Õhtumaade Muusikalugu III. Avita. Lk 65. ISBN 9985-2-0921-4.

[3] Russolo, Luigi (1916). L'Arte dei Rumori. Futuriste di "Poesia". Lk 11.

[4] Varèse: "The Liberation of Sound"

[1]

[2]

[3]

[4]

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 {{ToimetaAeg|kuu=aprill|aasta=2010}}
-'''Tämber''' on heliomadus, mis kirjeldab kõlavärvi. See on helikõrguse, helitugevuse, helikestuse kõrval heli põhiomadusi. Igale instrumendile või häälele on iseloomulik unikaalne tämber, mis on teda eristavaks ja identifitseerivaks tunnuseks. Psühhoakustikas nimetatakse tämbrit kõlavärviks (saksa ''Klangfarbe'', inglise ''tone-colour'').
+'''Tämber''' on [[Heli|heli]] omadus, mis kirjeldab kõlavärvi. See on heli kõrguse, tugevuse ja kestuse kõrval heli põhiomadusi. Igale [[Muusikainstrument|instrumendile]] või [[Hääl|häälele]] on iseloomulik unikaalne tämber, mis on seda eristav ja identifitseeriv tunnus. [[Psühhoakustik]]as nimetatakse tämbrit kõlavärviks (saksa ''Klangfarbe'', inglise ''tone-colour'').
-Tämbri puhul pole võimalik otseselt mingile ühele heli objektiivsele omadusele osutada. Füüsikalisel tasandil vahendavad tämbrit helispekter ja mähisjoone kuju (''envelope''). Füüsik [[Hermann von Helmholtz]] demonstreeris 1862. aastal, et muusikalist tooni on võimalik analüüsida mõne põhilise füüsikalise printsiibi kaudu. Ta näitas, et tooni kvaliteet (või tämber) on sõltuv ülemtoonide (ülemhelide ja osahelide) intensiivsusest, järjekorrast ja arvust. Seega tõestas ta, et üksik muusikaline noot koosneb põhitoonist  ning sellest kõrgemal kaasa võnkuvatest ülemtoonidest, mis koos moodustavad tämbri<ref>{{cite book |title=Electronic and Experimental Music|last=Holmes |first=Thom|year=2002|publisher=Routledge |isbn=978-0415936446 |pages=13 }}</ref>
+Tämbriga seoses pole võimalik osutada otseselt mingile ühele heli objektiivsele omadusele. Füüsikalisel tasandil vahendavad tämbrit [[helispekter]] ja [[mähisjoon]]e kuju (''envelope''). Füüsik [[Hermann von Helmholtz]] demonstreeris [[1862]]. aastal, et muusikalist tooni on võimalik analüüsida mõne põhilise füüsikalise printsiibi kaudu. Ta näitas, et tooni kvaliteet (või tämber) on sõltuv [[ülemtoon]]ide ([[ülemheli]]de ja [[osaheli]]de) [[intensiivsus]]est, järjekorrast ja arvust. Seega tõestas ta, et üksik muusikaline [[Noot (muusika)|noot]] koosneb [[põhitoon]]ist ning sellest kõrgemal kaasa võnkuvatest ülemtoonidest, mis koos moodustavad tämbri<ref>{{cite book |title=Electronic and Experimental Music|last=Holmes |first=Thom|year=2002|publisher=Routledge |isbn=978-0415936446 |pages=13 }}</ref>
 == Tämbri roll heliloomingus ==
-Tämber ilmus heliloojate kõrgendatud tähelepanu alla 20. sajandi alguses, alates [[Debussy]] impressionistlikust helimaalingust. Edasised arengud vaid suurendasid selle parameetri olulisust. Näiteks [[Stravinski]] kasutab „Kevadpühitsuses“ (1913) orkestratsiooni, mis toob esile igale instrumendile iseloomuliku kõla, nö tämbridramaturgia <ref>{{cite book |title=Õhtumaade Muusikalugu III|last=Garšnek|first=Igor|year=2004|publisher=Avita |isbn=9985-2-0921-4|pages=65 }}</ref>. Samal aastal avaldab itaalia futurist [[Luigi Russolo]] manifesti müramuusikast, kus ta kutsub üles vallutama mürahelide lõputut variatiivsust, sest muusikalised helid on tämbri poolest liiga piiratud <ref>{{cite book |title=L'Arte dei Rumori|last=Russolo|first=Luigi|year=1916 |publisher=Futuriste di "Poesia"|pages=11 }}</ref>. Seda realiseerib ta endaehitatud mürainstrumentide kaudu. Ka [[Edgar Varèse]] nõuab uute instrumentide järele, mis avaksid „täiesti uue ootamatute helide maailma“<ref>[http://books.google.com.au/books?id=shLCyqsb4qoC&pg=PA4&lpg=PA4&dq=maute+de+fleurville&source=web&ots=NRCOAInYRB&sig=Mbg5JwDqGTA9E9Xx9zRcj8hsTdQ&hl=en&sa=X&oi=book_result&resnum=2&ct=result#PPA3,Edgard Varèse: ''The Liberation of Sound'']</ref>. 1917 aastal etendub tema ballett ''Parade'', mille muusika sisaldab muuhulgas ka kirjutusmasinaid, laevavilesid, sireene ja revolvreid.
+Tämber ilmus heliloojate kõrgendatud tähelepanu alla 20. sajandi alguses, alates [[Debussy]] [[Impressionism (muusika)|impressionistlikust]] [[helimaaling]]ust. Edasised arengud vaid suurendasid selle parameetri olulisust. Näiteks [[Stravinski]] kasutas "[[Kevadpühitsus]]es" (1913) orkestratsiooni, mis toob esile igale instrumendile iseloomuliku kõla, nö tämbridramaturgia <ref>{{cite book |title=Õhtumaade Muusikalugu III|last=Garšnek|first=Igor|year=2004|publisher=Avita |isbn=9985-2-0921-4|pages=65 }}</ref>. Samal aastal avaldas itaalia [[Futurism|futurist]] [[Luigi Russolo]] manifesti müramuusikast, kus ta kutsub üles vallutama mürahelide lõputut variatiivsust, sest muusikalised helid on tämbri poolest liiga piiratud <ref>{{cite book |title=L'Arte dei Rumori|last=Russolo|first=Luigi|year=1916 |publisher=Futuriste di "Poesia"|pages=11 }}</ref>. Selle realiseeris ta endaehitatud [[müra]]instrumentide kaudu. Ka [[Edgar Varèse]] nõudis uusi instrumente järele, mis avaksid "täiesti uue ootamatute helide maailma"<ref>[http://books.google.com.au/books?id=shLCyqsb4qoC&pg=PA4&lpg=PA4&dq=maute+de+fleurville&source=web&ots=NRCOAInYRB&sig=Mbg5JwDqGTA9E9Xx9zRcj8hsTdQ&hl=en&sa=X&oi=book_result&resnum=2&ct=result#PPA3,Edgard Varèse: "The Liberation of Sound"]</ref>. [[1917]]. aastal etendus tema ballett "Parade", mille muusika sisaldas muuhulgas ka kirjutusmasinaid, laevavilesid, sireene ja revolvreid.
-Huvi tämbri vastu avaldub eelnevale lisaks ka täiesti uute muusikainstrumentide loomises (nt ''Theremin'', ''Ondes Martenot'', ''Hammond''-orel), tehnoloogiate eksperimentaalses kasutamises (nt [[Moholy-Nagy]] ja [[Hindemith]]’i grammofoni-eksperimendid), uutes instrumentaalsetes võtetes (nt [[Cowell]]’i ''Aeolian Harp'' nõuab pianistilt klaverikeelte harjamist, [[Cage]]’i ''prepared piano'' tehnikas asetatakse klaverikeelte vahele mitmeid objekte, mis muudavad selle kõla). Magnetofoni kasutuselevõtmine 1935 aastal muudab edasist muusikat põhjalikult. Muusika salvestamise kõrval hakatakse lindistama kõikvõimalikke muusikaväliseid helisid. ''[[Musique concrète]]''’s (1948) võetakse süstemaatiliselt kasutusele „leitud helid“, muusikavälised kõlad, mis saavad kompositsiooni heliliseks toormaterjaliks. Seda suunda arendab ''[[Groupe de Recherches Musicales]]'' stuudio Prantsusmaal.
+Huvi tämbri vastu avaldus eelnevale lisaks ka täiesti uute muusikainstrumentide loomises (nt [[theremin]], [[Ondes Martenot]], [[Hammondi orel]]), tehnoloogiate eksperimentaalses kasutamises (nt [[Moholy-Nagy]] ja [[Hindemith]]i grammofonieksperimendid), uutes instrumentaalsetes võtetes (nt [[Cowell]]i "Aeolian Harp" nõuab pianistilt [[klaverikeel]]te harjamist ning [[Cage]]'i ''prepared piano'' tehnikas asetatakse klaverikeelte vahele objekte, mis muudavad selle kõla). [[Magnetofon]]i kasutuselevõtmine [[1935]]. aastal muutis edasist muusikat põhjalikult. Muusika salvestamise kõrval hakati lindistama kõikvõimalikke muusikaväliseid helisid. ''[[Musique concrète]]''<nowiki>'</nowiki>is ([[1948]]) võeti süstemaatiliselt kasutusele "leitud helid", muusikavälised kõlad, mis said kompositsiooni heliliseks toormaterjaliks. Seda suunda arendas stuudio [[Groupe de Recherches Musicales]] Prantsusmaal.
-Vastukaaluks rajatakse Saksamaal konkureeriv ''[[Westdeutscher Rundfunk]]'' stuudio, kus leitud kõlade asemel keskendutakse elektroonilise heli sünteesile. Siin hakatakse vormima juba heli ennast. Iga järgnev tehnoloogiline areng toob kaasa laiendatud võimalused uute kõlade leidmiseks, salvestamiseks, töötlemiseks. Uued elektroonilised instrumendid ja tehnilised vahendid toovad kaasa muusikastiilide harunemise kõigisse suundadesse. Tämber saab eriti suure tähelepanu osaks levimuusikas. Sellest saab võtmemõiste, mille abil erinevaid bände, stiile üksteisest eristada. ''Sound'' osutub identiteeti määravaks elemendiks. Sajandi teise poole olulisemaks murranguks osutub arvutite kasutuselevõtt muusika loomisel ja töötlemisel. Tekib võimalus väiksemategi osakeste muusikaliseks kujundamiseks. [[Spektralism|Spektraalses muusikas]] ja ''microsound'' sünteesis komponeeritakse juba tämbrit ennast.
+Vastukaaluks rajati Saksamaal konkureeriv stuudio [[Westdeutscher Rundfunk]], kus leitud kõlade asemel keskenduti elektroonilise heli sünteesile. Siin hakati vormima juba heli ennast. Iga järgnev tehnoloogiline areng toob kaasa laiendatud võimalused uute kõlade leidmiseks, salvestamiseks, töötlemiseks. Uued elektroonilised instrumendid ja tehnilised vahendid tõid kaasa muusikastiilide harunemise kõigisse suundadesse. Tämber sai eriti suure tähelepanu osaks [[levimuusika]]s. Sellest sai võtmemõiste, mille abil [[bänd]]e ja [[Muusikastiil|stiil]]e üksteisest eristada. ''Sound'' osutus identiteeti määravaks elemendiks. Sajandi teise poole olulisimaks murranguks osutus [[arvuti]]te kasutuselevõtt muusika loomisel ja töötlemisel: tekkis võimalus väiksemategi osakeste muusikaliseks kujundamiseks. [[Spektralism|Spektraalses muusikas]] ja ''microsound''-sünteesis komponeeritakse juba tämbrit ennast.
 == Viited ==