Investituuritüli: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
P parandasin skripti abil kriipsud
1. rida: 1. rida:
'''Investituuritüli''' oli aastatel [[1075]]-[[1122]] kestnud [[Rooma paavst]]ide ja [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] keisrite vaheline võimuvõitlus Saksamaa tegutseva [[katoliku kirik]]u tegevuse üle kontrolli saamisel.
'''Investituuritüli''' oli aastatel [[1075]]–[[1122]] kestnud [[Rooma paavst]]ide ja [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] keisrite vaheline võimuvõitlus Saksamaa tegutseva [[katoliku kirik]]u tegevuse üle kontrolli saamisel.


Rooma paavsti soovile olla ka Saksamaal asuva katoliku kiriku absoluutne juht, seisis vastu Saksa-Rooma riigi keiser, kes soovis allutada tema riigis olevad katolikud kirikud oma ilmalikule võimule ning määrata oma riigi vaimulikud oma äranägemise järgi, luues ilmalikust võimust sõltuv saksa ''[[reichskirche]]''.
Rooma paavsti soovile olla ka Saksamaal asuva katoliku kiriku absoluutne juht, seisis vastu Saksa-Rooma riigi keiser, kes soovis allutada tema riigis olevad katolikud kirikud oma ilmalikule võimule ning määrata oma riigi vaimulikud oma äranägemise järgi, luues ilmalikust võimust sõltuv saksa ''[[reichskirche]]''.


Tüli tekkimise aluseks oli paavst [[Gregorius VII]] (1073-1085) nõuded, et ilmalik võim lõpetaks sekkumise vaimulikesse asjadesse ja tunnustaks, et vaimulik võim on ilmalikust kõrgem, sest paavst on jumala ametikandjatest kõrgeim ning et ilmalikud valitsejad olid troonil jumala armust, jumala esindaja oli aga Rooma paavst.
Tüli tekkimise aluseks oli paavst [[Gregorius VII]] (1073–1085) nõuded, et ilmalik võim lõpetaks sekkumise vaimulikesse asjadesse ja tunnustaks, et vaimulik võim on ilmalikust kõrgem, sest paavst on jumala ametikandjatest kõrgeim ning et ilmalikud valitsejad olid troonil jumala armust, jumala esindaja oli aga Rooma paavst.


[[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] keiser aga [[lään]]istas vaimulikele mittepärilikke lääne, sai vaimulikud oma vasallideks ja kindlustas nii nende lojaalsuse riigile. Vaimulikud allusid otse Saksa keisrile (nn riigivaimulikud), mitte hertsogitele või paavstile. Vaimulikud said riigiametid ja muutusid riigivõimu tugevdavaks ametkonnaks, kelle oli täielik immuntieet (vabahärrast kiriku[[foogt]]il oli ka kohtuvõim), mille eest pidid piiskopid tasuma [[koormis]]i (2/3 riigi sõjaväest ja maksudest). Kirikust sai Saksamaa ühtsuse tagaja. Endistele väljajagatud ja tühjaks jäänud kirikulääne ei pidanud keiser uuesti läänistama, vaid hoidis neid enda käes ja sai nii lääni tulud.
[[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] keiser aga [[lään]]istas vaimulikele mittepärilikke lääne, sai vaimulikud oma vasallideks ja kindlustas nii nende lojaalsuse riigile. Vaimulikud allusid otse Saksa keisrile (nn riigivaimulikud), mitte hertsogitele või paavstile. Vaimulikud said riigiametid ja muutusid riigivõimu tugevdavaks ametkonnaks, kelle oli täielik immuntieet (vabahärrast kiriku[[foogt]]il oli ka kohtuvõim), mille eest pidid piiskopid tasuma [[koormis]]i (2/3 riigi sõjaväest ja maksudest). Kirikust sai Saksamaa ühtsuse tagaja. Endistele väljajagatud ja tühjaks jäänud kirikulääne ei pidanud keiser uuesti läänistama, vaid hoidis neid enda käes ja sai nii lääni tulud.
11. rida: 11. rida:
* 1076. aasta oktoober: Saksa-Rooma riigi koosseisu kuulunud Saksa [[hertsog]]id otsustasid toetada paavsti ning seadsid keisrile [[ultimaatum]]i, et kui keiser aasta jooksul kirikuvandest ei vabane, siis ta tagandatakse;
* 1076. aasta oktoober: Saksa-Rooma riigi koosseisu kuulunud Saksa [[hertsog]]id otsustasid toetada paavsti ning seadsid keisrile [[ultimaatum]]i, et kui keiser aasta jooksul kirikuvandest ei vabane, siis ta tagandatakse;
* [[1077]]. aasta 15.-28. jaanuar: Heinrich IV seisis kolm päeva lumes [[Canossa]]s paavsti residentsi ees ning paavst andis talle andeks ning vabastas ta kirikuvande alt;
* [[1077]]. aasta 15.-28. jaanuar: Heinrich IV seisis kolm päeva lumes [[Canossa]]s paavsti residentsi ees ning paavst andis talle andeks ning vabastas ta kirikuvande alt;
* [[1080]]. aasta: Gregorius VII pani Heinrich IV taas kirikuvande alla, Heinrich, kelllel valduses oli sõjaline võim lasi valida [[vastupaavst]]iks [[Clemens III]] (1080-1100);
* [[1080]]. aasta: Gregorius VII pani Heinrich IV taas kirikuvande alla, Heinrich, kelllel valduses oli sõjaline võim lasi valida [[vastupaavst]]iks [[Clemens III]] (1080–1100);
* [[1084]]. aasta: Heinrich IV vallutas Rooma ning lasi end Clemens III Saksa-Rooma riigi keisriks kroonida;
* [[1084]]. aasta: Heinrich IV vallutas Rooma ning lasi end Clemens III Saksa-Rooma riigi keisriks kroonida;
* [[1084]]. aasta: Saksa väed piirasid paavst Gregorius VII, too kutsub appi Lõuna-Itaalia [[normannid]], kes vabastasid Rooma saksa vägede piiramisest;
* [[1084]]. aasta: Saksa väed piirasid paavst Gregorius VII, too kutsub appi Lõuna-Itaalia [[normannid]], kes vabastasid Rooma saksa vägede piiramisest;
* [[1085]]. aasta: Gregorius VII suri, Heinrich IV kuulutas välja [[jumalarahu]];
* [[1085]]. aasta: Gregorius VII suri, Heinrich IV kuulutas välja [[jumalarahu]];
* [[1094]]. aasta: paavst [[Urbanus II]] (1088-1099) suutis Rooma linna, Heinrich IV poolt toetavalt vastupaavstilt tagasi saada;
* [[1094]]. aasta: paavst [[Urbanus II]] (1088–1099) suutis Rooma linna, Heinrich IV poolt toetavalt vastupaavstilt tagasi saada;
* [[1095]]. aasta: [[Clermont]]i [[sinod]]il uuendati ilmaliku [[investituur]]i keeldu.
* [[1095]]. aasta: [[Clermont]]i [[sinod]]il uuendati ilmaliku [[investituur]]i keeldu.
* Heinrich IV II Itaalia sõjakäik (1090-1097) tõrjutakse tagasi [[gvelfid]]e, [[welfid]]e, [[Toskaana]] hertsogi ning keisri poja Konradi abiga.
* Heinrich IV II Itaalia sõjakäik (1090–1097) tõrjutakse tagasi [[gvelfid]]e, [[welfid]]e, [[Toskaana]] hertsogi ning keisri poja Konradi abiga.


[[1104]] kuulutati välja üldine rahu.
[[1104]] kuulutati välja üldine rahu.


* Aastatel [[1110]]-[[1111]] uus keiser [[Heinrich V]] tungis uuesti [[Itaalia]]sse, tegi paavst [[Paschalis II]]ga [[Sutri leping]]u, mille alusel Heinrich V loobus ilmalikust investituurist, kirik loobus pärast Karl Suure valitsemisajal saadud läänidest. Heinrich krooniti paavsti poolt keisriks. Samuti kõrvaldati võimult keisri poolt toetatav vastupaavst [[Silvester IV]].
* Aastatel [[1110]]–[[1111]] uus keiser [[Heinrich V]] tungis uuesti [[Itaalia]]sse, tegi paavst [[Paschalis II]]ga [[Sutri leping]]u, mille alusel Heinrich V loobus ilmalikust investituurist, kirik loobus pärast Karl Suure valitsemisajal saadud läänidest. Heinrich krooniti paavsti poolt keisriks. Samuti kõrvaldati võimult keisri poolt toetatav vastupaavst [[Silvester IV]].
* [[1111]]. aastal Heinrich V võttis paavsti vangi, ning paavst pidi tunnustama Heinrichi õigust investituurile;
* [[1111]]. aastal Heinrich V võttis paavsti vangi, ning paavst pidi tunnustama Heinrichi õigust investituurile;
* [[1112]]. aastal visati Heinrich V jällegi paavsti poolt kirikust välja;
* [[1112]]. aastal visati Heinrich V jällegi paavsti poolt kirikust välja;
* [[1118]]. aastal Heinrich V seadis ametisse vastupaavst [[Gregorius VIII]] (1118-1122);
* [[1118]]. aastal Heinrich V seadis ametisse vastupaavst [[Gregorius VIII]] (1118–1122);
* [[1122]]. aastal investituuritüli lõpetas [[Wormsi konkordaat]].
* [[1122]]. aastal investituuritüli lõpetas [[Wormsi konkordaat]].


Redaktsioon: 27. veebruar 2011, kell 16:42

Investituuritüli oli aastatel 1075–1122 kestnud Rooma paavstide ja Saksa-Rooma riigi keisrite vaheline võimuvõitlus Saksamaa tegutseva katoliku kiriku tegevuse üle kontrolli saamisel.

Rooma paavsti soovile olla ka Saksamaal asuva katoliku kiriku absoluutne juht, seisis vastu Saksa-Rooma riigi keiser, kes soovis allutada tema riigis olevad katolikud kirikud oma ilmalikule võimule ning määrata oma riigi vaimulikud oma äranägemise järgi, luues ilmalikust võimust sõltuv saksa reichskirche.

Tüli tekkimise aluseks oli paavst Gregorius VII (1073–1085) nõuded, et ilmalik võim lõpetaks sekkumise vaimulikesse asjadesse ja tunnustaks, et vaimulik võim on ilmalikust kõrgem, sest paavst on jumala ametikandjatest kõrgeim ning et ilmalikud valitsejad olid troonil jumala armust, jumala esindaja oli aga Rooma paavst.

Saksa-Rooma riigi keiser aga läänistas vaimulikele mittepärilikke lääne, sai vaimulikud oma vasallideks ja kindlustas nii nende lojaalsuse riigile. Vaimulikud allusid otse Saksa keisrile (nn riigivaimulikud), mitte hertsogitele või paavstile. Vaimulikud said riigiametid ja muutusid riigivõimu tugevdavaks ametkonnaks, kelle oli täielik immuntieet (vabahärrast kirikufoogtil oli ka kohtuvõim), mille eest pidid piiskopid tasuma koormisi (2/3 riigi sõjaväest ja maksudest). Kirikust sai Saksamaa ühtsuse tagaja. Endistele väljajagatud ja tühjaks jäänud kirikulääne ei pidanud keiser uuesti läänistama, vaid hoidis neid enda käes ja sai nii lääni tulud.

Investituuritüli kronoloogia

  • 1076. aasta jaanuar: keiser Heinrich IV kuulutas paavst Gregorius VII tagandatuks. Vastuseks paavst tagandab keisri ning heitis Heinrich IV kirikust välja;
  • 1076. aasta oktoober: Saksa-Rooma riigi koosseisu kuulunud Saksa hertsogid otsustasid toetada paavsti ning seadsid keisrile ultimaatumi, et kui keiser aasta jooksul kirikuvandest ei vabane, siis ta tagandatakse;
  • 1077. aasta 15.-28. jaanuar: Heinrich IV seisis kolm päeva lumes Canossas paavsti residentsi ees ning paavst andis talle andeks ning vabastas ta kirikuvande alt;
  • 1080. aasta: Gregorius VII pani Heinrich IV taas kirikuvande alla, Heinrich, kelllel valduses oli sõjaline võim lasi valida vastupaavstiks Clemens III (1080–1100);
  • 1084. aasta: Heinrich IV vallutas Rooma ning lasi end Clemens III Saksa-Rooma riigi keisriks kroonida;
  • 1084. aasta: Saksa väed piirasid paavst Gregorius VII, too kutsub appi Lõuna-Itaalia normannid, kes vabastasid Rooma saksa vägede piiramisest;
  • 1085. aasta: Gregorius VII suri, Heinrich IV kuulutas välja jumalarahu;
  • 1094. aasta: paavst Urbanus II (1088–1099) suutis Rooma linna, Heinrich IV poolt toetavalt vastupaavstilt tagasi saada;
  • 1095. aasta: Clermonti sinodil uuendati ilmaliku investituuri keeldu.
  • Heinrich IV II Itaalia sõjakäik (1090–1097) tõrjutakse tagasi gvelfide, welfide, Toskaana hertsogi ning keisri poja Konradi abiga.

1104 kuulutati välja üldine rahu.

  • Aastatel 1110–1111 uus keiser Heinrich V tungis uuesti Itaaliasse, tegi paavst Paschalis IIga Sutri lepingu, mille alusel Heinrich V loobus ilmalikust investituurist, kirik loobus pärast Karl Suure valitsemisajal saadud läänidest. Heinrich krooniti paavsti poolt keisriks. Samuti kõrvaldati võimult keisri poolt toetatav vastupaavst Silvester IV.
  • 1111. aastal Heinrich V võttis paavsti vangi, ning paavst pidi tunnustama Heinrichi õigust investituurile;
  • 1112. aastal visati Heinrich V jällegi paavsti poolt kirikust välja;
  • 1118. aastal Heinrich V seadis ametisse vastupaavst Gregorius VIII (1118–1122);
  • 1122. aastal investituuritüli lõpetas Wormsi konkordaat.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Investituuritüli&oldid=2422029"