Jumalarahu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Jumalarahu on keskaegselt Prantsusmaalt pärinev algatus, mille eesmärgiks oli vägivaldse tegevuse eest spetsiifilisi inimgruppe, esemeid ja asukohti kaitsta. Jumalarahu deklareeriti igasuguse vägivaldse tegevuse taustal, et kaitsealuseid kahjude kandmise eest hoida. Rahutingimuste rikkujaid ähvardati ekskommunikatsiooni ning muude karmide karistustega. Algatuse eestvedajateks olid vaimulikud ning selle ilmaliku analoogina kasvas hilisemalt välja Maarahu.

Mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Jumalarahu (ladina keeles pax et treuga Dei) mõiste võeti esmakordselt kasutusele ilmselt 989. aasta Charroux' kirikukogul, mida võib ühtlasi pidada ka esimeseks Jumalarahu kontsiiliks. Termini kasutuselevõttu seostatakse viie Akvitaania piiskopiga. Algatus levis piiskoppidelt edasi üle kaasaegse Prantsusmaa alade, jõudes isegi Saksamaale.[1] Jumalarahu kontsiile toimus Akvitaanias teadaolevalt veel vähemalt neli, viimane neist Le Puy's umbes aastal 1000.[2]

Ajalooline taust[muuda | muuda lähteteksti]

Varakeskaeg oli periood, mil valitseja kohustuste hulka kuulus muuhulgas alamate turvalisuse tagamine. Jumalarahu oli üks esimesi regionaalselt elanikkonna kaitset taotlevaid algatusi, mille eestvedajateks olid vaimulikud.[3] Seetõttu on historiograafias tõlgendatud Jumalarahu kui vastust elanike kaitses ebaõnnestunud ilmalikule võimule.[4] Karolingide suurriigi lagunemine tõi kaasa ebastabiilse olukorra kujunemise eriti Lõuna-Prantsusmaal. Akvitaania aladel toimus pidev vaenutegevus aadlike vahel. Eelkõige võtsid vaenutegevusest osa kõrgemast soost noormehed, kuid mitte maaomanikest aadlikud.[5] Sellest lähtuvalt on Geoffrey Koziel väljendanud arvamust, et Jumalarahu liikumine tekkis aadlikevahelise vägivalla suurenemise tulemusena. Erasõjad mõjutasid elanikkonda niivõrd suurel määral, et tekkis vajadus säärase kaitsemehhanismi olemasoluks. Teistkätt nendib ta ka seda, et Jumalarahu oli püüe kiriku poolt suurendada oma olulisust poliitilises tegevuses, sest Jumalarahu raames võttis kirik üle valitseja kohustuse kaitsta rahvast.[6] Jumalarahuga jäi sõdivatele pooltele õigus rünnata üksteist, eeldades, et tüliküsimused on võimalik sõjategevuse abil lahendada. Jumalarahu keelas lahingutegevuse laienemist tsiviilisikutele ning nende varale ning seega on Kozieli sõnul Jumalarahu näol tegemist Euroopa esimese legislatsiooni ning esimese sõda reguleeriva seadustikuga.[7]

Jumalarahu praktikas[muuda | muuda lähteteksti]

Jumalarahuga pandi kirikliku kaitse alla nii erinevad inimgrupid kui ka materiaalsed esemed ja paigad. Kaitsealuste inimgruppide hulka kuulusid näiteks mungad, vaimulikud ja talupoegkond. Kaitse laienes eelkõige kiriklike institutsioonide hoonetele ja varale, kuid ka vaeste elatusvahenditele. Kaitse alla kuuluva ründamise korral ähvardas kirik Jumalarahu rikkujaid ekskommunikatsiooniga.[3] Prantsusmaal leidus ka piirkondi, kus Jumalarahu rikkumise eest nõuti rahalist kompensatsiooni või saadeti rikkuja teatud ajavahemikuks eksiili.[8] Toulougesi kontsiilil aastal 1027 keelati Jumalarahuga vägivald ka spetsiifilistel päevadel, mis olid eelkõige seotud kiriklike pühade ning tavadega. Sellest tulenevalt keelustati Jumalarahu välja kuulutanud piirkondades igasugune vägivallaga seotud tegevus laupäevast esmaspäevani. 1030 aset leidnud Vic'i kontsiilil laiendati vägivalla keeldu neljapäevast esmaspäevani. Oma kõrgpunktis oli vägivald mõnes piirkonnas keelustamata vaid kaheksakümnel päeval aastas.[9]

Praktikas rakendus algatus piirkonniti erinevalt, sest paiguti võeti kasutusele vaid kohaliku õigustiku ja tavadega kokku sobivaid Jumalarahu elemente. Niisiis oli tegu üksteisega Jumalarahu printsiipides seonduvate regionaalsete liikumistega, mistõttu on selle täielikku mastaapi keeruline hinnata.[6] Rahulepped sõlmiti ilmalike võimukandjate vahel, mis tähendab, et sõdivad osapooled lubasid vande alusel konsensuslikult Jumalarahu kaitse alla jäävad inimgrupid, esemed ja paigad vägivaldsest tegevusest kõrvale jätta.[10] Legislatiivselt oli Jumalarahu detailselt sätestatud – ei püütud saavutada võimatut, vaid otsiti lahendusi reaalsetele probleemidele, millega kaasajal kokku puututi. Algatuse eesmärk ei olnud sõda ja vägivalda täielikult lõpetada, aga kaitsta spetsiifilisi ühiskonna osi selle tagajärgede eest.[11]

Ilmalike valitsejate panus algatusse ei piirdunud vaid lepete sõlmimisega. Jumalarahu levikus mängisid olulist rolli ka piirkondlike valitsejate rahalised annetused kiriklikele institutsioonidele. Vaimulikele anti Jumalarahu levitamiseks ka ulatuslikke privileege. Näiteks panustas ilmalikest valitsejatest Jumalarahu levikusse Akvitaanias Hauteville'i perekond.[12]

Mõju[muuda | muuda lähteteksti]

Jumalarahu integreeriti kanoonilisse õigusesse esimesel Lateraani kirikukogul aastal 1123. Muuhulgas kinnitas algatuses sätestatud punkte ka paavst Innocentius III oma visiidil Prantsusmaale aastal 1130. Algatus arenes jõudsalt edasi kuni 13. sajandini.[13]

Jumalarahuga sarnanevaid algatusi kasvas keskaja jooksul välja teisigi. Nimekaim neist on ilmalike võimukandjate poolt algatatud Maarahu (saksa keeles: Landfrieden), mis sai alguse Liège ja Kölni aladel välja kuulutatud rahudeklaratsioonidest. Erinevalt Jumalarahust, kus rahu kuulutati välja või kinnitati piirkonna kõrgeima valitseja poolt, tulenes Maarahu legitiimsus regionaalsetel valitsejate vahel sõlmitud kokkulepetest, mis kinnitati omavaheliste vannetega. Maarahu tingimused kehtisid väljakuulutamise järgselt kõigile piirkonnas elavatele inimgruppidele. Seisuseid eristas vaid Maarahu rikkumise korral määratud karistus. Geoffrey Koziol on väitnud ka seda, et Maarahu pani aluse Saksa-Rooma Keisririigi õigussüsteemile, sest ilma selleta ei oleks jõutud Saksi õiguspeegli koostamiseni.[14]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Thomas Head (1999). Speculum: The Development of the Peace of God in Aquitaine (970-1005). Medieval Academy of America, Cambridge University Press, University of Chicago Press. Lk 656–658.
  2. Geoffrey Koziol (2018). The Peace of God. Leeds: Arc Humanities Press. Lk 51–52.
  3. 3,0 3,1 Herbert Edward John Cowdrey (1970). Past & Present: The Peace and Truce of God in the Eleventh Century. JSTOR: Oxford University Press on behalf of the Past and Present Society. Lk 42–43.
  4. Andre Debord, Thomas Head, Richard Landes (2018). The Peace of God: Social Violence and Religious Response in France around the Year 1000. "The Castellan Revolution and the Peace of God in Aquitaine". Ithaka, New York: Cornell University Press. Lk 135.
  5. Stephen D. White (1986). Traditio: Feuding and Peacemaking in the Touraine Around the Year 1100. Fordham University: Cambridge University Press. Lk 195–198.
  6. 6,0 6,1 Geoffrey Koziol (2018). The Peace of God. Leeds: Arc Humanities Press. Lk 1–4.
  7. Geoffrey Koziel (2018). The Peace of God. Leeds: Arc Humanities Press. Lk 132.
  8. Geoffrey Koziol (2018). The Peace of God. Leeds: Arc Humanities Press. Lk 95–97.
  9. Geoffrey Koziol (2018). The Peace of God. Leeds: Arc Humanities Press. Lk 51–54.
  10. Geoffrey Koziol (2018). The Peace of God. Leeds: Arc Humanities Press. Lk 60–61.
  11. Geoffrey Koziol (2018). The Peace of God. Leeds: Arc Humanities Press. Lk 66–69.
  12. Thomas Head (1999). Speculum: The Development of the Peace of God in Aquintine (970-1005). Medieval Academy of America, Cambridge University Press, University of Chicago Press. Lk 670–672.
  13. Geoffrey Koziol (2018). The Peace of God. Leeds: Arc Humanities Press. Lk 90.
  14. Geoffrey Koziol (2018). The Peace of God. Leeds: Arc Humanities Press. Lk 111–115.