Kserofüüdid: erinevus redaktsioonide vahel
ümber ÖLi järgi |
PResümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{liita|Kserofüüt}} |
|||
'''Kserofüüdid''' ehk '''kuivustaimed''' on taimed, millel ehituslikud ja talitluslikud kohastumused võimaldavad aktiivsel elujärgul pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust<ref name="ÖL"/>. Kserofüüdid on iseloomulikud ariidsetele aladele ([[stepp|stepid]], [[kõrb]]ed, [[poolkõrb]]ed), samuti leidub neid kuivadel nõlvadel ja [[liivik]]uil<ref name="ÖL"/>. |
'''Kserofüüdid''' ehk '''kuivustaimed''' on taimed, millel ehituslikud ja talitluslikud kohastumused võimaldavad aktiivsel elujärgul pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust<ref name="ÖL"/>. Kserofüüdid on iseloomulikud ariidsetele aladele ([[stepp|stepid]], [[kõrb]]ed, [[poolkõrb]]ed), samuti leidub neid kuivadel nõlvadel ja [[liivik]]uil<ref name="ÖL"/>. |
||
Redaktsioon: 19. jaanuar 2011, kell 23:46
Kserofüüdid ehk kuivustaimed on taimed, millel ehituslikud ja talitluslikud kohastumused võimaldavad aktiivsel elujärgul pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust[1]. Kserofüüdid on iseloomulikud ariidsetele aladele (stepid, kõrbed, poolkõrbed), samuti leidub neid kuivadel nõlvadel ja liivikuil[1].
Kserofüüte saab jagada kolmeks[1]: kseromorfsed, eukserofüüdid ehk päriskuivustaimed ja turdtaimed ehk sukulendid.
Kserofüütide veetarbimine on sageli väga säästlik, neil on võimas ja hästiarenenud juurestik, lehed on tihti muundunud okasteks ja kaetud paksu epidermikihiga. Sageli on taime kõik osad kaetud karvadega (et peegeldada tagasi valgust), lehed väikesed ja pikisuunas kokkurullitud[2].
Kuivustaimed on näiteks harilik kadakas, harilik mänd, läikiv hõbepuu ja harilik robiinia.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Ökoloogialeksikon. (1992). Koost. Masing, V. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
- ↑ Endel Laas. Dendroloogia, Tallinn, Valgus, 1987.