Ilu

Asuriit

Paabulind

Tadž Mahal

Ilu on tajutava objekti (isiku, olendi, eseme, vaatepildi, helikombinatsiooni vm) omadus või omaduste kombinatsioon, mis tekitab meeldiva aistingu. Teadvuse osa, mis hindab, kas tajutav objekt on ilus, nimetatakse ilumeeleks.

Kui midagi peetakse ilusaks, tähendab see enamasti ühtaegu nii kirjeldust kui hinnangu andmist. See, mida peetakse ilusaks, on arvatavasti osalt üldinimlik (bioloogiliselt tingitud), osalt kultuuriliselt tingitud ning osalt sõltub inimese individuaalsest ilumeelest ja maitse-eelistustest. Erinevate teooriate kohaselt on ilu aluseks vormi ja struktuuri tasakaalustatus ja kooskõlalisus (tuntumaks näiteks on kuldlõige) või siis otstarbekohasus.

Giovanni Boccaccio ei kirjeldanud oma raamatus "Dekameron" ilusaid inimesi, vaid üksnes inetuid. Nimelt oli ta veendunud, et inimene saab ilus olla ainult ühel viisil, inetu aga väga paljudel. "Tuhandes ja ühes öös" ilusaid inimesi küll kirjeldati, aga neid kirjeldati kõiki ühesugustena. Tänapäeval seevastu usutakse, et inimene saab ka ilus olla paljudel viisidel.

Ilu seaduspärasusi uurib esteetika.

Eesti rahvapärimuses on ilu ja väärtuse probleemi käsitletud erinevatest vaatenurkadest. Tuntuim iluteemaline vanasõna on "ilu ei saa patta panna".

Välisviited

• Ilutunde eluline väärtus ja arenemine., Haridus nr. 2 1920