Avaliku ja eraõiguse eristamine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 19. detsember 2005, kell 01:29

Avaliku õiguse ja eraõiguse eristamine on üks vanimaid õiguslikke küsimusi, millel praegu on süstemaatiline ("Kas tööõigus on era- või avaliku õiguse haru?") ning ka praktiline ("Kas antud vaidlus kuulub tsiviil- või halduskohtu pädevusse?") tähtsus.

Teooriad

Üldtuntud on kolm eristamise teooriat: huviteooria, subordinatsiooniteooria ja subjektiteooria.

Huviteooria

Õigusnormi huvisuundumisest lähtuva huviteooria kohaselt on avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus see, mis puudutab üksikisiku kasu. Ulpianuse (170–228 eKr) sõnade kohaselt: publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem. Teooria puuduseks on see, et paljud õigusnormid lähtuvad samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest. Võib ka väita, et kogu õigus teenib ennekõike avalikke huvisid, mis samas omakorda koosnevat üksikute isikute erahuvidest.

Subordinatsiooniteooria

Subordinatsiooniteooria eristab avalikku ja eraõigust selle järgi, et avalik õigus reguleerib alluvussuhteid, aga eraõigus võrdsusel põhinevaid suhteid. Avaliku õiguse tüüpiline reguleerimisvorm on ühepoolne ja kohustuslik (nt seadus), eraõigusele on omane leping. Ka see teooria ei ole rahuldav, kuna ka eraõiguses esineb alluvussuhteid (suhted vanemate ja laste vahel, eestkoste) ning eraõiguses võrdsusel põhinevaid suhteid (haldusleping)

Subjektiteooria

Subjektiteooria kohaselt on avalik õigus õigusnormide kogum, mille õigustatud või kohustatud subjektiks on üksnes avaliku võimu kandja.

Teooriate rakendamine

Üksikjuhul on kõikide teooriate kriteeriumid rakendatavad, kasutatakse ka erinevaid teooriaid koos.

Praktika

Praktikas, õigustoiminguid tehes on era- ja avaliku õiguse normid üksteisest raskesti eristatavad. Nii võib näiteks eraõigusliku lepingu sõlmimisel seaduses toodud vorminõude eiramine kaasa tuua lepingu tühisuse. Üldiselt on eraõiguslike kohustuste täitmine ikkagi tagatud avalik-õiguslike sanktsioonidega.

Allikad

@@ 5. rida: / 5. rida: @@
 ===Huviteooria===
-Huviteooria lähtub [[õigusnorm]]i huvisuundumisest. Üldtuntud on vanarooma juristi [[Ulpianus]]e (170–228 eKr) tsitaat: ''publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem'' – avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus, mis puudutab üksikisiku kasu. Puuduseks on see, et paljud õigusnormid lähtuvad samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest. Üldistatult võib öelda, et kogu õigus, s.h. ka eraõigus, teenib ühiskondlikku korda ja seega puudutab avalikke huvisid ning, vastupidi, üldised huvid koosnevad isikute eraõiguslikest huvidest.
+[[Õigusnorm]]i huvisuundumisest lähtuva huviteooria kohaselt on avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus see, mis puudutab üksikisiku kasu. [[Ulpianus]]e (170–228 eKr) sõnade kohaselt: ''publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem''. Teooria puuduseks on see, et paljud õigusnormid lähtuvad samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest. Võib ka väita, et kogu õigus teenib ennekõike avalikke huvisid, mis samas omakorda koosnevat üksikute isikute erahuvidest.
 ===Subordinatsiooniteooria===
-Subordinatsiooniteooria järgi reguleerib avalik õigus subordinatsiooni- ehk alluvussuhteid, eraõigus aga suhteid võrdsete subjektide vahel. Selle käsitluse alusel on avalikule õigusele iseloomulik ühepoolne kohustuslik reguleerimine ([[seadus]], [[haldusakt]]), eraõigusele aga leping. Puuduseks on see, et ka eraõigus võib teatud juhtudel reguleerida subordinatsioonisuhteid ([[perekonnaõigus|suhted vanemate ja laste vahel]], [[eestkoste]]) ning vastupidi, teatud juhtudel reguleerib avalik õigus ka koordinatsioonisuhteid ([[haldusleping]]).
+Subordinatsiooniteooria eristab avalikku ja eraõigust selle järgi, et avalik õigus reguleerib alluvussuhteid, aga eraõigus võrdsusel põhinevaid suhteid. Avaliku õiguse tüüpiline reguleerimisvorm on ühepoolne ja kohustuslik (nt [[seadus]]), eraõigusele on omane [[leping]]. Ka see teooria ei ole rahuldav, kuna ka eraõiguses esineb alluvussuhteid ([[perekonnaõigus|suhted vanemate ja laste vahel]], [[eestkoste]]) ning eraõiguses võrdsusel põhinevaid suhteid ([[haldusleping]])
 ===Subjektiteooria===
-Subjektiteooria loeb avalikuks õiguseks nende õigusnormide kogumit, mille õigustatud või kohustatud subjektiks on üksnes avaliku võimu kandja. Avaliku õiguse sidumine normiadressaatidega, kelleks on avaliku võimu kandjad, on oluliseks kriteeriumiks era- ja avaliku õiguse eristamisel, kuna see on seotud era- ja avaliku õiguse funktsioonide erinevusega.
+Subjektiteooria kohaselt on avalik õigus õigusnormide kogum, mille õigustatud või kohustatud subjektiks on üksnes avaliku võimu kandja.
 ===Teooriate rakendamine===
-Üldlevinud on arvamus, et üksikjuhul väärivad tähelepanu kõik eespool nimetatud teooriad ning kõik nende kriteeriumid on rakendatavad. Kasutatakse ka erinevaid teooriaid  koos.
+Üksikjuhul on kõikide teooriate kriteeriumid rakendatavad, kasutatakse ka erinevaid teooriaid  koos.
 ==Praktika==