Georg Elias Müller: erinevus redaktsioonide vahel
P Kuupäevad eestipäraseks: aaaa-kk-pp -> pp.kk.aaaa |
P pisitoimetamine using AWB |
||
| 4. rida: | 4. rida: | ||
===Varajane elu=== |
===Varajane elu=== |
||
Georg Elias Müller sündis 20. juulil 1850 [[Saksimaa |
Georg Elias Müller sündis 20. juulil 1850 [[Saksimaa]]l [[Grimma]]s August Friedrich Mülleri ja Rosalie Zehme Mülleri perre. Tema isa oli teoloog ja religiooniprofessor lähedalasuvas kuninglikus akadeemias. Lapsena käis ta [[Leipzig]]is gümnaasiumis.<ref name="int ency" /> |
||
===Karjäär=== |
===Karjäär=== |
||
18-aastaselt astus ta [[Leipzigi ülikool |
18-aastaselt astus ta [[Leipzigi ülikool]]i ning õppis seal ajalugu ja filosoofiat. Sealviibides tutvus ta ka herbartliku filosoofiaga. Müller oli alati usin õpilane ning huvitus müstitsismist, mis väljendus [[Johann Wolfgang von Goethe|Goethe]], [[Lord Byron|Byroni]] ja [[Mary Shelley|Shelley]] teoste lugemises.<ref name="int ency" /> Kuna tal oli raske ajaloo ja filosoofia vahel valimisega, otsustas ta võtta ülikoolist kaks aastat vabaks. Selle aja jooksul astus ta 1870. aastal vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke ja osales [[Prantsuse-Preisi sõda|Prantsuse-Preisi sõjas]]. Seejärel otsustas ta filosoofia kasuks, mis juhatas ta [[psühholoogia]] õppimise juurde.<ref name="int ency" /> |
||
Müller enda järgi oli [[Hermann Lotze]] see, kes ta psühholoogia, teadusliku uurimistöö ja kriitilise mõtlemise juurde juhatas.<ref name="Boring1" /> Tema Leipzigi ülikooli esimene õpetaja [[Gustav Fechner|Gustav Theodor Fechner]] <ref name="ency2" /> tutvustas talle psühhofüüsikat ja veel üks õpetaja, [[Moritz Wilhelm Drobisch]] saatis ta [[Göttingeni ülikool|Göttingeni Ülikooli]] Lotze juurde õppima ja teaduskarjääri tegema.<ref name="frobes" /> Lotze kaudu puutus Müller esimest korda kokku teadusliku psühholoogiaga.<ref name="int ency" /> |
Müller enda järgi oli [[Hermann Lotze]] see, kes ta psühholoogia, teadusliku uurimistöö ja kriitilise mõtlemise juurde juhatas.<ref name="Boring1" /> Tema Leipzigi ülikooli esimene õpetaja [[Gustav Fechner|Gustav Theodor Fechner]] <ref name="ency2" /> tutvustas talle psühhofüüsikat ja veel üks õpetaja, [[Moritz Wilhelm Drobisch]] saatis ta [[Göttingeni ülikool|Göttingeni Ülikooli]] Lotze juurde õppima ja teaduskarjääri tegema.<ref name="frobes" /> Lotze kaudu puutus Müller esimest korda kokku teadusliku psühholoogiaga.<ref name="int ency" /> |
||
Oma doktorantuuri lõpetas Müller Lotze käe all Göttingenis 1873. aastal.<ref name="Boring1" /> 1881. aasta aprillis võttis ta Lotzelt üle eradotsendi koha ja rajas ühe esimestest [[eksperimentaalpsühholoogia]] laboratooriumitest maailmas. Eradotsendiks jäi ta 40 aastaks.<ref name="Boring1" /> Müller oli ennekõike eksperimentaalpsühholoog: ta töötas tihti laboris ja viis läbi rangeid eksperimentaalseid uuringuid.<ref name="HzOdR" /> Eriti silmapaistev oli ta reaktsiooniaja uuringutes, psühhofüüsikas ja värviteoorias. Talle omistatakse osa [[interferentsiteooria |
Oma doktorantuuri lõpetas Müller Lotze käe all Göttingenis 1873. aastal.<ref name="Boring1" /> 1881. aasta aprillis võttis ta Lotzelt üle eradotsendi koha ja rajas ühe esimestest [[eksperimentaalpsühholoogia]] laboratooriumitest maailmas. Eradotsendiks jäi ta 40 aastaks.<ref name="Boring1" /> Müller oli ennekõike eksperimentaalpsühholoog: ta töötas tihti laboris ja viis läbi rangeid eksperimentaalseid uuringuid.<ref name="HzOdR" /> Eriti silmapaistev oli ta reaktsiooniaja uuringutes, psühhofüüsikas ja värviteoorias. Talle omistatakse osa [[interferentsiteooria]]st – retroaktiivne interferents – mis on ka tänapäeval endiselt olulisel kohal.<ref name="learning" /> Göttingenis pidas ta ka loenguid teemadel nagu psühhofüüsikaline meetod, mälu ja tahtefenomenid.<ref name="Boring1" /> Müller leiutas ka mälutrummi, mis on seade, mida kasutatakse verbaalse õppimise uuringutes.<ref name="ency2" /> |
||
Mülleri väitekiri oli tähelepanu mehhanistlikest teooriatest. Teooria ise ei kogunud küll toetust, kuid võimaldas tal saada Göttingenis õppejõuks.<ref name="ency2" /> Õppejõuna avaldas ta teose "Die Grundlegung der Psychophysik" ("Psühhofüüsika loomine")<ref name="ency2" /> mis aitas edaspidi muuta osi Fechneri tööst. Õppejõuna Göttingenis võitles ta ka eksperimentide falsifikatsioonistandardite sisseseadmise eest, mis pakuksid selget alternatiivset teooriat.<ref name="ency2" /> Oma hilisema karjääri jooksul, Mülleri enda sõnul Göttingeni laboratooriumi kuldajastul, lõi ta psühhofüüsika standardiseeritud ülevaate (''Komplextheorie''). See aitas omakorda [[Edward Bradford Titchener |
Mülleri väitekiri oli tähelepanu mehhanistlikest teooriatest. Teooria ise ei kogunud küll toetust, kuid võimaldas tal saada Göttingenis õppejõuks.<ref name="ency2" /> Õppejõuna avaldas ta teose "Die Grundlegung der Psychophysik" ("Psühhofüüsika loomine")<ref name="ency2" /> mis aitas edaspidi muuta osi Fechneri tööst. Õppejõuna Göttingenis võitles ta ka eksperimentide falsifikatsioonistandardite sisseseadmise eest, mis pakuksid selget alternatiivset teooriat.<ref name="ency2" /> Oma hilisema karjääri jooksul, Mülleri enda sõnul Göttingeni laboratooriumi kuldajastul, lõi ta psühhofüüsika standardiseeritud ülevaate (''Komplextheorie''). See aitas omakorda [[Edward Bradford Titchener]]it tema karjääris.<ref name="ency2" /> Ülevaade oli mehhanistlik teooria, mis põhines [[Johann Friedrich Herbart]]i doktriinidel. 1903. aastal loodi Saksa eksperimentaalpsühholoogia ühing (Deutsche Gesellschaft für experimentelle Psychologie), mille juhiks oli Müller 1927. aastani.<ref name="ency2" /> |
||
==Töö psühholoogia valdkonnas== |
==Töö psühholoogia valdkonnas== |
||
===Värvinähtused=== |
===Värvinähtused=== |
||
1922. aastal jäi Müller pensionile. Seejärel hakkas ta uurima värvinähtusi. Uurimise käigus arendas ta edasi [[Ewald Hering |
1922. aastal jäi Müller pensionile. Seejärel hakkas ta uurima värvinähtusi. Uurimise käigus arendas ta edasi [[Ewald Hering]]u värviteooriat ja täpsustas kahestaadiumilise värvitaju teooriat. Esimene staadium oli seotud võrkkesta retseptoritega ja teine signaalide teisendamisega neljaks vastandlikuks põhivärviks. 1930. aastal kirjutas ta kaks kokkuvõtlikku raamatut, mis aitasid värviteooriat defineerida.<ref name="ency2" /> |
||
===Mälu=== |
===Mälu=== |
||
Redaktsioon: 24. märts 2019, kell 18:49
Georg Elias Müller (20. juuli 1850 Grimma – 23. detsember 1934 Göttingen) oli saksa eksperimentaalpsühholoog, keda tuntakse retroaktiivse interferentsi teooria loojana.[1]
Elulugu
Varajane elu
Georg Elias Müller sündis 20. juulil 1850 Saksimaal Grimmas August Friedrich Mülleri ja Rosalie Zehme Mülleri perre. Tema isa oli teoloog ja religiooniprofessor lähedalasuvas kuninglikus akadeemias. Lapsena käis ta Leipzigis gümnaasiumis.[2]
Karjäär
18-aastaselt astus ta Leipzigi ülikooli ning õppis seal ajalugu ja filosoofiat. Sealviibides tutvus ta ka herbartliku filosoofiaga. Müller oli alati usin õpilane ning huvitus müstitsismist, mis väljendus Goethe, Byroni ja Shelley teoste lugemises.[2] Kuna tal oli raske ajaloo ja filosoofia vahel valimisega, otsustas ta võtta ülikoolist kaks aastat vabaks. Selle aja jooksul astus ta 1870. aastal vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke ja osales Prantsuse-Preisi sõjas. Seejärel otsustas ta filosoofia kasuks, mis juhatas ta psühholoogia õppimise juurde.[2]
Müller enda järgi oli Hermann Lotze see, kes ta psühholoogia, teadusliku uurimistöö ja kriitilise mõtlemise juurde juhatas.[3] Tema Leipzigi ülikooli esimene õpetaja Gustav Theodor Fechner [4] tutvustas talle psühhofüüsikat ja veel üks õpetaja, Moritz Wilhelm Drobisch saatis ta Göttingeni Ülikooli Lotze juurde õppima ja teaduskarjääri tegema.[5] Lotze kaudu puutus Müller esimest korda kokku teadusliku psühholoogiaga.[2]
Oma doktorantuuri lõpetas Müller Lotze käe all Göttingenis 1873. aastal.[3] 1881. aasta aprillis võttis ta Lotzelt üle eradotsendi koha ja rajas ühe esimestest eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumitest maailmas. Eradotsendiks jäi ta 40 aastaks.[3] Müller oli ennekõike eksperimentaalpsühholoog: ta töötas tihti laboris ja viis läbi rangeid eksperimentaalseid uuringuid.[6] Eriti silmapaistev oli ta reaktsiooniaja uuringutes, psühhofüüsikas ja värviteoorias. Talle omistatakse osa interferentsiteooriast – retroaktiivne interferents – mis on ka tänapäeval endiselt olulisel kohal.[1] Göttingenis pidas ta ka loenguid teemadel nagu psühhofüüsikaline meetod, mälu ja tahtefenomenid.[3] Müller leiutas ka mälutrummi, mis on seade, mida kasutatakse verbaalse õppimise uuringutes.[4]
Mülleri väitekiri oli tähelepanu mehhanistlikest teooriatest. Teooria ise ei kogunud küll toetust, kuid võimaldas tal saada Göttingenis õppejõuks.[4] Õppejõuna avaldas ta teose "Die Grundlegung der Psychophysik" ("Psühhofüüsika loomine")[4] mis aitas edaspidi muuta osi Fechneri tööst. Õppejõuna Göttingenis võitles ta ka eksperimentide falsifikatsioonistandardite sisseseadmise eest, mis pakuksid selget alternatiivset teooriat.[4] Oma hilisema karjääri jooksul, Mülleri enda sõnul Göttingeni laboratooriumi kuldajastul, lõi ta psühhofüüsika standardiseeritud ülevaate (Komplextheorie). See aitas omakorda Edward Bradford Titchenerit tema karjääris.[4] Ülevaade oli mehhanistlik teooria, mis põhines Johann Friedrich Herbarti doktriinidel. 1903. aastal loodi Saksa eksperimentaalpsühholoogia ühing (Deutsche Gesellschaft für experimentelle Psychologie), mille juhiks oli Müller 1927. aastani.[4]
Töö psühholoogia valdkonnas
Värvinähtused
1922. aastal jäi Müller pensionile. Seejärel hakkas ta uurima värvinähtusi. Uurimise käigus arendas ta edasi Ewald Heringu värviteooriat ja täpsustas kahestaadiumilise värvitaju teooriat. Esimene staadium oli seotud võrkkesta retseptoritega ja teine signaalide teisendamisega neljaks vastandlikuks põhivärviks. 1930. aastal kirjutas ta kaks kokkuvõtlikku raamatut, mis aitasid värviteooriat defineerida.[4]
Mälu
Kõige kuulsamad on Mülleri uuringud mälu valdkonnas. Ta uuris ebaselgete ja selgete kujutiste efekti mälule. Tema teooria oli, et ebaselgetest kujutistest mõtlemine muudab meeldejätmise ja õppimise kergemaks.Ta nõustus Würzburgi koolkonna seisukohtadega ebaselgetest kujutistest, aga arvas, et paremaks mõistmiseks on vaja ka selgete kujutiste uurimist.[1] Müller uuris mälu koos Rücklega, kes olu Göttingenis matemaatikadoktorant ja keda kirjeldati kui fenomenaalse mäluga inimest.[4] Müller tegi Rücklega katseid tema erakordse mälu kohta ja esitles eksperimentaalseid tulemusi grupeerimise rolli kohta õppimises.[1]
Müller ja tema õpilane Alfons Pilzecker lõid koos termini "Konsolidierung" (konsolideerimine).[1] See termin tähendab, et õppimine ei loo automaatselt püsivaid, konsolideerunud mälestusi, vaid selleks kulub aega ja palju õppimist. Konsolideerumise testimiseks kasutas Müller Hermann Ebbinghausi mõttetute silpide meetodit, et näha, kui palju katseid kulub, et need mõttetud silbid ära õppida ja suuta need täiuslikult meelde tuletada. Müller ja Pilzecker kasutasid õpitu hulga mõõtmiseks õigete vastuste protsenti.[1] Mõned katses osalejad ütlesid, et vahel tulid neile need mõttetud silbid meelde ka treeningsessioonide vahel, isegi siis, kui nad üritasid seda alla suruda – Müller ja Pilzecker nimetasid seda perseveratsiooniks.[1]
Retroaktiivne interferents
Müller formuleeris ja kontrollis katseliselt ära retroaktiivse interferentsi teooria. Retroaktiivne interferents esineb siis, kui uus info muudab raskeks varem õpitu meeldetuletamise. Müller ja tema õpilane Pilzecker uurisid seda nii, et andsid katses osalejatele õppimiseks 6 minutiks nimekirja silpidega ja näitasid neile siis kolme maastikupilti, mida osalejatel paluti kirjeldada. Siis küsiti osalejatelt, kui palju nad nimekirjast mäletavad. Kontrollnimekiri anti osalejatele nii, et hiljem segavaid maastikupilte ei näidatud. Tulemused näitasid, et kontrollnimekirja silpe mäletati paremini kui koos maastikupiltidega esitletud nimekirja omi. See oli toetuseks retroaktiivse interferentsi teooriale: info maalidelt muutis esimese nimekirja silpide meenutamise raskemaks.[1]
Teosed
- "Zur Theorie der sinnlichen Aufmerksamkeit" ("Sensoorse taju teooriast", 1873)
- "Zur Grundlegung der Psychophysik" ("Psühhofüüsika alustest", 1878)
- "Zur Theorie der Muskelcontraction" ("Lihaskontraktsioonide teooriast", 1891)
- "Zur Analyse der Unterschiedsempfindlichkeit", koos L. G. Martiniga ("Erinevusetaju analüüsist", 1899)
- "Experimentelle Beiträge zur Lehre vom Gedächtnis", koos Pilzeckeriga ("Eksperimentaalsed täiendused mäluteadusele", 1900)
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Lechner, Hilde A.; Squire, Larry R.; Byrne, John H. "100 Years of Consolidation-- Remembering Müller and Pilzecker". Learning and Memory.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Müller, Georg Elias". International Encyclopedia of the Social Sciences. Vaadatud 29.10.2013.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Boring, Edwin G. (1945). "Georg Elias Müller: 1850=1934". The American Journal of Psychology. 47 (2): 344–348.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Haupt, Edward J (2000). Encyclopedia of Psychology. New York, NY, US: Oxford University Press. Lk 332–333. ISBN 1-55798-654-1.
- ↑ Misiak, Henry K.; Staudt, Virginia M. (1954). Joseph Fröbes. McGraw-Hill Book Company: New York, NY, US. Lk 84–85.
- ↑ Boring, Edwin G. (1950). A History of Experimental Psychology. Englewood Cliffs, NJ: Prentice Hall.