Epee (spordiala)

Allikas: Vikipeedia
Irina Embrich (paremal) vehklemas Emese Szásziga 2013. aastal Saint-Mauri maailmakarikavõistlusel

Epeevehklemine on vehklemissport, kus relvana kasutatakse duellimõõga tänapäevast edasiarendust. Sõna "epee" pärineb prantsuse keelest (Épée) ning tähendab mõõka.

Kui tänapäevases sportvehklemises on kolm relva (epee, espadron ja florett), millest igaühega vehklemine moodustab omaette ala, siis epee on neist ainus, kus on sihtmärgiks kogu keha. Epee on kolmest nüüdisaegsest sportvehklemise relvast raskeim ning sellega vehklemine nõuab keskendumist, täpsust ja kiirust. Kuna sihtmärgiks on terve keha, peab edukas epeevehkleja suutma ette näha vastaste käike ning konkurenti õigel hetkel tabama.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Spordis kasutatava epee eelkäija on nn õukondlase mõõk, mis arenes välja Louis XIV õukonnas seoses uue moega. Varasem relv, rapiir, ei sobinud kokku uue stiiliga: põlvpükste, siidisukkade ja brokaatjakkidega. Uus relv oli rapiiriga võrreldes kergem ja lühem, ning seetõttu sobis see väga hästi duellide pidamiseks. Kuna rapiir oli pikk ja raske, pidi duellandid veheldes tegema pikki ja kiireid väljaasteid vastast relva otsaga torgata püüdes. Rapiir sobis hästi ründamiseks, kuid enda kaitsmiseks pareeris duellant vastase torkeid hoopis vasakus käes oleva pistodaga. Uus ja kergem relv sobis see-eest nii ründamiseks kui ka kaitsmiseks ning välja arenes ühe käega vehklemine, kus vasakut kätt kasutati eelkõige tasakaalu hoidmiseks.

Prantsusmaal õpetati tulevastele duellantidele mõõgavõitlust kerge tömbi relvaga, millest arenes hiljem välja tänapäeva florett. Paralleelselt võeti kasutusele raskem, kolmnurkse teraga colichemarde, mis oli loodud just nimelt duellide pidamiseks. Floretis arenes välja prioriteedi- ehk eelõigusreeglistik, mis aitas välistada tõsiseid vigastusi. Samuti oli lubatud torkeid sooritada ainult torso piirkonda. Duelle pidades sooritati torkeid aga kogu keha ulatuses, ka käte piirkonda. Seetõttu lisati duellirelvale väga suur ja massiivne käekaitse. Tänapäeval vehklemises kasutatav epee on 19. sajandi duellimõõga otsene järeltulija.

Vehklemine on üks vähestest spordialadest, mis oli kavas esimestel olümpiamängudel 1896. aastal. Esimestel olümpiamängudel võisteldi floretis ja espadronis, kuid juba 1900. aasta lisati kavva ka epee[2].

Elektriline varustus võeti esimesena kasutusele epeevehkemises.[3]

Reeglid[muuda | muuda lähteteksti]

Värvitud ala on lubatud torkepiirkond

Epeevehklemises on lubatud sooritada torkeid kogu keha ulatuses. Samuti puududb vehklemises prioriteedi reegel. See tähendab, et kui kaks vehklejat sooritavad korraga õnnestunud torke, saavad mõlemad punkti. Floretis ning espadronis mõlemale vehklejale korraga punkte ei anta[4]. Epeevehklemises registreeritakse üheaegne torge, kui vastased torkavad teineteist maksimaalselt 40millisekundilise vahega (võrdluseks: floretis on see aeg 300 ms ja espadronis 120 ms) [5]. Alaringides veheldakse tavaliselt kolm minutit maksimaalselt viie punktini ning play-off-matšides kolm korda kolm minutit viieteistkümne punktini.

Prioriteetminut[muuda | muuda lähteteksti]

Kui mõlemad vehklejad lõpetavad topelttorgete tõttu 5-5 või 15-15, siis viimane topelttorge tühistatakse ning võidab see, kes torkab vastast esimesena edukalt. Kui vehklejad on lubatud aja lõppedes jätkuvalt viigis, siis veheldakse veel üks minut ning loositakse välja prioriteet ühele vehklejale. Kui prioriteediga vehkleja suudab lisaminuti jooksul vastase torkeid vältida, saab ta automaatselt punkti. Samuti juhul kui ta ise eduka torke sooritab. Ilma prioriteedita vehkleja võidab matši ainul juhul kui ta sooritab õnnestunud torke.

Vehklemisvarustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kaitsevarustus[muuda | muuda lähteteksti]

vehklemisvarustus

Vehkleja kaitsevarustus koosneb jakist (1), pükstest (5), alusvestist (7) (naistel lisaks rinnakaitsest), vehklemiskindast(2) ja vehklemismaskist(6). Enamasti on kaitseriietus valmistatud tugevast puuvillast või nailonist. Pärast Vladimir Smirnovi surmaga lõppenud õnnetust 1982. aasta maailmameistrivõistlustel Roomas hakati kaitsevarustusele lisama kevlarit. Võistlustel kasutatav kaitsevarustus peab taluma vähemalt 800-njuutonilist jõudu, vehklemismask aga kaks korda suuremat ehk 1600 N jõudu.

Elektriline epee[muuda | muuda lähteteksti]

Võistlustel osalemiseks peab vehkleja kasutama elektrilist epeed (4). Epee ühendatakse kehajuhtme (3) kaudu torkeid registreeriva masinaga. Vehklemises kasutatav epee on 90 cm pikk ja kaalub 300–750 grammi. See on kolmest vehklemises kasutatavast relvast raskeim. Epeed iseloomustab massiivne käekaitse ning kolmnurkne tera. Torke registreerimiseks peab vehkleja vastast torkama vähemalt 7,4 N jõuga. Sportvehklemises kasutatava epee otsas on vedruga nupp, mis surve all katkestab vooluvõrgu masinaga ning registreerib vehkleja torke.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]