Enesekontroll

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Enesekontroll on võime kontrollida enda emotsioone, käitumist ja kirgi välistele nõudmistele vaatamata, et ühiskonnas hästi toime tulla. Psühholoogias kutsutakse seda sageli eneseregulatsiooniks. Enesekontroll on eriti oluline eesmärgipäraseks käitumiseks ja sellistest impulssidest või emotsioonidest hoidumiseks, mis võivad hiljem negatiivseid tagajärgi kaasa tuua.

Mischeli paradigma[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastatel uuris Walter Mischel nelja-aastaste enesekontrolli vahukommi testiga (The Marshmallow Test): igale lapsele anti vahukomm ja öeldi, et nad võivad selle ära süüa, millal iganes soovivad, kuid 15 minutit oodates saavad nad veel ühe vahukommi. Edasised uuringud näitasid, et tulemused korreleerusid hästi nende laste edukusega hilisemas elus.[1][2]

Vahukommi testis kasutati strateegiana keskendumist objekti "kuumadele" või "külmadele" omadustele. Lapsi julgustati mõtlema vahukommi "külmadele" omadustele, nagu selle kuju ja tekstuur, võib-olla isegi võrrelda seda näiteks lõngakera või pilvega. Vahukommi "kuumadeks" omadusteks oleksid näiteks selle magus ja ahvatlev maitse. "Kuumad" omadused teevad tasu edasilükkamise keerulisemaks. "Külmadele" omadustele keskendumine juhib mõtted kõrvale vahukommi ahvatlevatelt omadustelt, muutes enesekontrolli tõenäolisemaks.[3][4]

Mischel võttis aastaid hiljem taas ühendust uuringus osalenutega, kes olid selleks ajaks neljakümnendates eluaastates. Ta leidis, et neil, kes näitasid esialgses uuringus ühe vahukommi võtmisega üles väiksemat enesekontrolli, oli hilisemas elus suurem tõenäosus suhteprobleemide, stressi ja uimastite kuritarvitamise väljakujunemiseks. Mischel kordas eksperimenti samade katseisikutega, et välja selgitada, millised ajupiirkonnnad on enesekontrolli ajal aktiivsed. Nende aju uuriti funktsionaalse magnetresonantstomograafia (fMRT) abil. Tulemustest selgus, et väiksemat enesekontrolli üles näidanutel oli kõrgem ajuaktiivsus juttkeha kõhtmises osas ehk piirkonnas, mis tegeleb positiivsete tasudega.[5]

Ego kurnatus[muuda | muuda lähteteksti]

Mõne teooria järgi on enesekontrolli väljendamine otsuse langetamise protsessis inimese jaoks kurnav. See tähendab, et otsuse langetamine vähendab inimese võimet teha järgmisel otsustuskorral parim võimalik otsus.[6] Ego kurnatus tähistab enesekontrolli suurt energiakulu ja tähelepanuvajadust ning ressursikulust tulenevat ja pikema aja jooksul vähenevat enesekontrolli võimet. Ego kurnatuse vältimiseks on võimalik võtta teatud meetmeid. Näiteks aitab ego kurnatuse vastu lõõgastumine ja puhkus kurnavatest teguritest. Lisaks on kergesti kurnatava egoga indiviidil võimalik teatud käitumise abil enesekontrolli võimet treenida.[7]

Teisisõnu on ihalduse ületamine ja enesekontrolli saavutamine võimalik, kui muuta suhtumist ihaldusobjekti või inimese suhtumist ihaldusse. Märkimisväärselt on ihalduse mõistmist uuritud näiteks tingimustes, kus ihaldust nähakse kas abstraktse või üldise ja mittespetsiifilisena. Uuringus defineeriti ihalduse üldine või abstraktne käsitlusviis kui kõrgema astme kohandumistingimus ning spetsiifiline ja detailne ihaldus kui madalama astme kohandumistingimus.[8] Uuringu valim koosnes 42 üliõpilasest, kes jagati kahte gruppi. Esimene grupp läbis eksperimendi kõrgema astme kohandumistingimusel ja teine madalama astme kohandumistingimusel.

Uuringus osalejatele kirjeldati sündmusi, mille keskmes oli enesekontrolli puudumisest tingitud konflikt. Kõrgema astme tingimuses kirjeldati sündmusi üldiselt ja madala astme tingimuses detailselt. Pärast iga sündmuse kirjeldamist pidid osalejad kuuepallisel skaalal hindama, kui halvasti nad end tunneksid, kui kaotaksid enesekontrolli ja annaksid kiusatusele järele. Selgus, et uuringus osalejad, kes olid sattunud kõrgema astme kohandumistingimusega gruppi, andsid negatiivsetest hinnangutest rohkem teada. Selline tulemus annab alust arvata, et indiviidid, kes kasutavad kõrgema astme kohandumise taktikat, ei anna nii kergesti kiusatusele järele ja suudavad end taktikast tulenevalt ka paremini kontrollida.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mischel, W., Shoda, Yth the members of the original study whom he was able to find. His reported results appear to show that the life-expectancy of the group was more strongly correlated with their assessed self-control level than anything else
  2. Reported in the book "The Attitude Factor" by Thomas Blakeslee
  3. Casey, B.J et. all; Somerville, L. H.; Gotlib, I. H.; Ayduk, O.; Franklin, N. T.; Askren, M. K.; Jonides, J.; Berman, M. G.; Wilson, N. L.; Teslovich, T.; Glover, G.; Zayas, V.; Mischel, W.; Shoda, Y. "Behavioral and neural correlates of delay of gratification 40 years later". Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America 108 (36): 14998. Bibcode:2011PNAS..10814998C. PMID 21876169. doi:10.1073/pnas.1108561108. 
  4. Sparks, Sarah. "Study Reveals Brain Biology of Self-Control". Education Week. 
  5. Cohen, Patricia (22.09.2011). "At the Vortex of Self-Control: [The Arts/Cultural Desk]". The New York Times. 
  6. Vohs KD, Baumeister RF, Schmeichel BJ, Twenge JM, Nelson NM, Tice DM; Baumeister; Schmeichel; Twenge; Nelson; Tice (Mai 2008). "Making choices impairs subsequent self-control: a limited-resource account of decision making, f-regulation, and active initiative" (PDF). J Pers Soc Psychol 94 (5): 883–98. PMID 18444745. doi:10.1037/0022-3514.94.5.883. 
  7. Hagger M.S., Wood C., Stiff C., Chatzisarantis N.L.; Wood; Stiff; Chatzisarantis (2010). "Ego depletion and the strength model of self control: A meta-analysis". Psychological Bulletin 136 (4): 495–525. PMID 20565167. doi:10.1037/a0019486. 
  8. Fujita, Kentaro; Trope, Yaacov; Liberman, Nira; Levin-Sagi, Maya (2006). "Construal levels and self-control". Journal of Personality and Social Psychology 90 (3): 351–367. PMID 16594824. doi:10.1037/0022-3514.90.3.351.