Enesekontroll

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Enesekontroll on võime kontrollida enda emotsioone, käitumist ja kirgi vaatamata välistele nõudmistele, et ühiskonnas hästi toime tulla. Psühholoogias kutsutakse seda sageli eneseregulatsiooniks. Enesekontroll on eriliselt oluline eesmärgipäraseks käitumiseks ja sellistest impulssidest või emotsioonidest hoidumiseks, mis võivad hiljem negatiivseid tagajärgi kaasa tuua.

Mischeli paradigma[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastatel uuris Walter Mischel nelja-aastaste enesekontrolli vahukommi testiga (inglise keeles The Marshmallow Test): igale lapsele anti vahukomm ja öeldi, et nad võivad selle ära süüa millal iganes nad seda soovivad, aga kui nad ootavad 15 minutit, siis saavad nad veel ühe vahukommi. Edasised uuringud näitasid, et tulemused korreleerusid hästi nende laste edukusega hilisemas elus[1][2].

Vahukommi testis kasutati strateegiana keskendumist 'kuumadele' või 'külmadele' objekti omadustele. Lapsi julgustati mõtlema vahukommi 'külmadele omadustele' nagu selle kuju, tekstuur, võib-olla isegi võrrelda seda näiteks lõngakera või pilvega. Vahukommi 'kuumadeks omadusteks' oleks näiteks selle magus ja ahvatlev maitse. Need kuumad omadused teevad tasu edasilükkamise keerulisemaks. Keskendumine külmadele omadustele juhib mõtted kõrvale vahukommi ahvatlevatelt omadustelt muutes enesekontrolli tõenäolisemaks[3][4].

Michel võttis aastaid hiljem selles uurimuses osalenutega, kes selleks ajaks olid neljakümnendates eluaastates, taas ühendust. Ta leidis, et neil, kes esialgses uurimuses ühe vahukommi võtmisega väiksemat enesekontrolli näitasid, oli hilisemas elus suurem tõenäosus suhteprobleemide, stressi ja uimastite kuritarvitamise väljakujunemiseks. Michel kordas eksperimenti samade katseisikutega, et välja selgitada millised ajupiirkonnnad on enesekontrolli ajal aktiivsed. Nende aju uuriti funktsionaalse magnetresonantstomograafia (fMRT) abil. Tulemused näitasid, et väiksemat enesekontrolli näidanutel oli kõrgem ajuaktiivsus kõhtmises juttkeha osas, alal, mis tegeleb positiivsete tasudega[5].

Ego kurnatus[muuda | muuda lähteteksti]

Mõningate teooriate kohaselt on enesekontrolli väljendamine otsuselangetamise protsessis inimese jaoks kurnav. See tähendab, et otsuselangetamine vähendab inimese võimet teha järgneval otsustuskorral parim võimalik otsus.[6] Ego kurnatus tähistab enesekontrolli suurt energiakulu ning tähelepanu vajadust ning ressursside nõudlikusest tulenevat pikema aja jooksul vähenevat enesekontrolli võimet. Ego kurnatuse ärahoidmiseks on võimalik rakendada teatud meetmeid. Näiteks aitab ego kurnatuse vastu lõõgastumine ning puhkus kurnavatest teguritest. Lisaks on kergesti kurnatava egoga indiviidil võimalik teatud käitumise abil enesekontrolli võimet treenida.[7] Teisisõnu on ihalduse ületamine ning enesekontrolli saavutamine võimalik, kui muuta suhtumist ihaldusobjekti või inimese suhtumist ihaldusse. Märkimisväärset on uuritud on näiteks ihaldusest aru saamist tingimustes, kus ihaldust nähakse, kas abstraktsena või kui ihaldust nähakse üldises ning mitte spetsiifilises võtmes. Antud uurimus defineeris üldise või abstraktse lähenemisel ihaldusele kui kõrgema astme kohandustingimuse ning spetsiifilise ja detailse ihalduse kui madalama astme kohandustingimust.[8] Selle uurimuse valim koosnes kahte gruppi jagatud 42 kõrgkooli õpilasest. Esimene grupp läbis eksperimendi kõrgema astme kohandumistingimuse ning teine grupp madalama astme kohndumistingimuse. Uuringus osalejatele kirjeldati sündmusi, mille keskmeks oli enesekontrollil puudumisel põhinev konflikt. Kõrgema taseme tingimuses kirjeldati sündmusi üldiselt ning madala astme tingimuses detailselt. Pärast igat sündmuse kirjeldust pidid osalejad kuuepallisel skaalal hindama kui halvasti nad end tunneks, kui nad kaotaks ensekontolli ning annaks kiusatusele järele. Selgus, et uurimuses osalejad, kes olid sattunud kõrgema astme kohandumistingimusse raporteerisid rohkem negatiivseid hinnanguid. Selline tulemusannab alust arvata, et indiviidid, kes kasutavad kõrgema taseme kohandumise taktikat ei anna nii kergesti kiusatusele järele ning taktikast tulenevalt suudavad end ka paremini kontrollida.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mischel, W., Shoda, Yth the members of the original study whom he was able to find. His reported results appear to show that the life-expectancy of the group was more strongly correlated with their assessed self-control level than anything else
  2. Reported in the book "The Attitude Factor" by Thomas Blakeslee
  3. Casey, B.J et. all; Somerville, L. H.; Gotlib, I. H.; Ayduk, O.; Franklin, N. T.; Askren, M. K.; Jonides, J.; Berman, M. G.; Wilson, N. L.; Teslovich, T.; Glover, G.; Zayas, V.; Mischel, W.; Shoda, Y. "Behavioral and neural correlates of delay of gratification 40 years later". Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America 108 (36): 14998. Bibcode:2011PNAS..10814998C. PMID 21876169. doi:10.1073/pnas.1108561108. 
  4. Sparks, Sarah. "Study Reveals Brain Biology of Self-Control". Education Week. 
  5. Cohen, Patricia (22.09.2011). "At the Vortex of Self-Control: [The Arts/Cultural Desk]". The New York Times. 
  6. Vohs KD, Baumeister RF, Schmeichel BJ, Twenge JM, Nelson NM, Tice DM; Baumeister; Schmeichel; Twenge; Nelson; Tice (Mai 2008). "Making choices impairs subsequent self-control: a limited-resource account of decision making, f-regulation, and active initiative" (PDF). J Pers Soc Psychol 94 (5): 883–98. PMID 18444745. doi:10.1037/0022-3514.94.5.883. 
  7. Hagger M.S., Wood C., Stiff C., Chatzisarantis N.L.; Wood; Stiff; Chatzisarantis (2010). "Ego depletion and the strength model of self control: A meta-analysis". Psychological Bulletin 136 (4): 495–525. PMID 20565167. doi:10.1037/a0019486. 
  8. Fujita, Kentaro; Trope, Yaacov; Liberman, Nira; Levin-Sagi, Maya (2006). "Construal levels and self-control". Journal of Personality and Social Psychology 90 (3): 351–367. PMID 16594824. doi:10.1037/0022-3514.90.3.351.