Emil Gilels
.jpg)
Emil Grigorjevitš Gilels (vene keeles Эмиль Григорьевич Гилельс; 19. oktoober (vkj 6. oktoober) 1916 Odessa, Hersoni kubermang – 14. oktoober 1985 Moskva) oli Nõukogude Liidu pianist ja muusikapedagoog, professor, NSV Liidu rahvakunstnik.
Haridustee[muuda | muuda lähteteksti]
Ta lõpetas 1930. aastal Odessa muusika-teatritehnikumi ja 1935. aastal Odessa konservatooriumi. Aastatel 1935–1938 täiendas ta end Moskva konservatooriumi juures asuvas kõrgema kunstimeisterlikkuse koolis Heinrich Neuhausi käe all.[1]
Muusikaga seotud tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
16-aastaselt võitis ta Moskvas Üleliidulise muusikasolistide konkursi. 1930. aastate teisel poolel saavutas rahvusvahelist edu muusikakonkurssidel – 1936. aastal Viinis pianistide konkursil sai teise koha ja 1938. aastal Brüsselis Ysaÿe muusikakonkursil pälvis esikoha.
Ta oli alates 1938. aastast Moskva Riikliku Akadeemilise Filharmoonia solist.[1] Aastatel 1938–1974 töötas ta ühtlasi muusikapedagoogina Tšaikovski-nimelises Moskva Riiklikus Konservatooriumis (1952. aastast professor[1]).
1945. aastast andis ta kontserte paljudes riikides, sealhulgas Itaalias, Prantsusmaal, Suurbritannias, USA-s (1955) ja Jaapanis.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1933 – Üleliidulise muusikasolistide konkursi laureaat
- 1936 – Viini rahvusvahelise pianistide konkursi teine koht
- 1938 – Ysaÿe rahvusvahelise muusikakonkursi laureaat
- 1946 – Stalini preemia
- 1947 – Vene NFSV teeneline kunstitegelane
- 1962 – Lenini preemia[1]
- 1954 – NSV Liidu rahvakunstnik[1]
- 1980 – valiti Accademia Nazionale di Santa Cecilia auakadeemikuks
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Ka tema esimene abikaasa Roza Tamarkina (1920–1950) ja tütar Jelena Gilels (1948–1996) olid pianistid. Õde Jelizaveta Gilels ja õemees Leonid Kogan olid viiuldajad.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Emil Gilels |
- Эмиль Григорьевич Гилельс. belcanto.ru
- Игры классиков. tvkultura.ru