Emburga vasallilinnus

Ozolnieki piirkonna vapp

Emburga vasallilinnus (saksa keeles Annenburg) oli Liivi ordu vasallilinnus Lätis, Semgallia (Zemgale) kultuuriajaloolises piirkonnas, Ozolnieki piirkonna Salgale vallas, Emburga aleviku lõunaotsas.

Aadress: Lauksaimnieki, Emburga, Salgales pag., Ozolnieku nov., LV-3045

Nimekujud

Nimekuju Annenburg tuli kasutusele XVII sajandil, kui Emburga kuulus Kuramaa hertsogitele. 1566 abiellus Kuramaa ja Semgallia esimene hertsog Gotthard Kettler Mecklenburgi hertsogi tütre Annaga, kelle nimele kirjutati ümberehitatav Miitavi ordulinnus ja sealsed ümberkaudsed mõisad. Ka Gotthardi tütre nimi oli Anna. Sealt võis ka linnus nime saada.

• 1611 – Annenborch
• Amburga

Asukoht

Lielupe Emburga juures juulis 2002

Asub u 22 km Miitavist (Jelgavast) mööda Lielupe jõge ülesvoolu, selle paremal kaldal Emburga alevikus, vallakeskuses, kirikust u 500 m lõuna pool. Ta asetseb ilmselt vana 3–4 m kõrguse Emburga linnamäe põhjanõlval, mis jääb Ragvēžu oja suubumiskoha kõrvale Lielupe jões. Linnamägi pole enam täielikult säilinud, seda on lükatud ära ja kaevatud ära teetammi ehituseks. Linnamäge läbib P94 maantee, mis ühendab Jelgavat ja Bauska lähedal asuvat Codet. Linnamäe lõunaserv ulatub Emburga–Iecava maantee V1008 alguseni. Emburga alla pääses ka kogedega merelt, sest jõgi on suur ja Emburga kohal 75 m lai, ning kuigi ta asus vanasti ligi 90 km kaugusel merest on ta vaid vähem kui 1 m merepinnast kõrgemal, mis tähendab, et praktiliselt jõelangust pole.

Ajalugu

Linnamäel asus kunagi arvatavasti ka väike semgalite muinaslinnus. Ala kuulus Semgallia Upmale kihelkonda.

1226–1251 kuulusid need maad Semgale piiskopi halduse alla, ehkki tänu sõjakatele ja lepingutest taganevatele semgalitele ta neid maid vaevalt valitseda sai. Administratiivne keskus oli Babīte piiskopilinnuses Riia lähedal.

Vastavalt 1254 sõlmitud lepingule Saksa orduga läks Lielupe paremkallas Riia peapiiskopkonnale. 1272 septembris pidi peapiiskop Albert II maha suruma semgalite mässu. 1276. aasta 5. novembri lepinguga müüs peapiiskop Johann I maad Riia linnale maha. Hilisemate võitluste tulemusel Riia linna ja Liivi ordu vahel liideti Lielupe paremkallas kuni Riia linnasaraseni (Mark) ordu valduste Miitavi komtuurkonnaga.

1287. aasta 26. märtsil ründas semgalite malev ristisõdijate 1400-mehelist väge Garoze jõe ääres ilmselt kusagil Emburga kandis. Langes 33 orduvenda, meister Wilken von Endorp, vend Volmar ja hulk ordu teenistuses olevaid semgaleid. 16 rüütlit võeti vangi ja seoti alasti hobuste külge, misjärel nad seal surnuks löödi ("...onde 16. sint gefangen van welckeren etlike naket op de Perde gebunden onde also mit knuppeln tho dode geschlagen sint... ).

Vasallilinnus võis sinna tekkida ilmselt juba XIV sajandil. Mööda Lielupe jõekallast läks sõja- ja kaubatee Riiast ja Miitavist Leetu, ning kuna Leedu piir oli suhteliselt lähedal, siis ilmselt oli Emburga ülesanne olla ka Miitavi ordulinnusele eelhoiatus- ja abilinnus. Läti ajaloouurijate arvates tekkis linnus oletatavasti XV sajandil.

1611. aastal kirjutatud Fabriciuse "Liivimaa ajaloo lühiülevaates on Emburgat mainitud suuremast soost aadlike linnuste hulka kuuluvaks.

1636. aasta 17. novembril on hertsog Emburgas kirikuregulatsiooniseadusi välja andnud.

XVII sajandil, Kuramaa hertsogkonna ajal oli seal hertsog Jakobil jahiloss, kus ta pärimuse järgi jahil olles äärepealt surma oleks saanud. Hertsogit rünnati jahi ajal Rūni raba juures ja ta pääses tänu teda aidanud kahele talupojale.

1661. aastal on Storno joonistusel näha paar kivist kahekorruselist maja, mõned puithooned ja ühte kõrget väliahju korstent. Üle jõe peeti ühendust parvega.

1677. aasta 10. veebruarist pärineb kiri kelleltki Emburgast läbireisivalt Jacobuselt, kes kirjeldab, et "Annenburgi kõrgetest (vabriku) korstendest tõusevad pidevad suitsupilved, väike Annenburgi linnake (linnus ja selle "Hackelwerk") on täis pisikesi hispaania meetodil valmistatava jämedakoelise riide manufaktuure ja kohapeal tehakse hästi kulumiskindla värviga erivärvilisi kangaid, mis Liivimaal ja Venemaal hästi kaubaks lähevad. See omakorda tekitab suurt nõudlust kodumaise lambavilla järele. Pärast rootslaste suurt laastamistööd 1650. aastatel on jälle üles ehitatud kirik ja jõge mööda ülalpool mõisa härrastemaja koos suure aiaga. Suviti on elav liiklus jõel ja suurel maanteel, kus kaubavankrid eri suundades tihedalt liiguvad. See kõik annab paigale hästi sõbraliku ilme. Augustis armastab hertsog Annenburgis aega veeta."

Oma 1791. aasta raamatus "Uus maadekirjeldus" kirjutab Anton Büsching Emburga kihelkonnast, mille juurde kuulub ka ametkond ja üks lagunenud seisus loss.

Pärast 1795. aastat on mõisat mainitud juba Vene kroonule kuuluvana. 1920. aasta maareformini oli mõisal maid ligi 300 ha.

1925 kirjutati Läti ajakirjanduses, et mõisa ühe aida nurgas on sisse seatud altar, mis andis tunnistust sellest, et hoonet kasutati kirikuna.

1960. aastatel olid mõisas kultuurimaja ja külanõukogu ruumid.

Ehitus

Linnusteuurija Armin Tuulse on selle paigutanud varajaste loodusega seotud torn- või majalinnustest väljakasvanud kaitseehitiste gruppi. Keskaja lõpuks olid madalal jõeäärsel linnusekünkal välja kujunenud üksteisest eraldi asuv väikest siseõue ümbritsev kivi ja puithoonete grupp, mida arvatavasti kaitses lihtne palktara või pihtaed. Kindlustatud mõis meenutas väikest "hakelwerk"i, nagu XVII sajandil teiselt poolt Lielupe jõge tehtud Storno joonistuselt näha võib. Linnust on kujutataud sakilise otsaviiluga gootipärase hoonena.

Praegune seisukord

Kunagisele Emburga mõisahoonele, mille seinad võivad sisaldada ka vana majalinnuse müüre, on nõukogude ajal külge ehitatud põllumajanduslikke tootmishooneid, mis praeguseks on mahajäetud ja lagunenud. Ka mõisahoone ise on tühi ja lagastatud. Teistel andmetel vanast majalinnusest mingeid müüre säilinud ei ole, küll aga on seal mõningaid ilusaid mõisaaegseid puidust majandushooneid, mis on võsa ja puude sisse kasvanud. Linnamäe põhjaosa kultuurikihist leitud arheoloogiaaines, viitab sellele, et ala on kasutatud keskajal.