Emapiim (romaan)
|
See artikkel räägib romaanist; üldmõiste kohta vaata artikleid Rinnapiim ja Piim |
"Emapiim" on Nora Ikstena romaan, mis ilmus 2015. aastal.[1] 2017. aasta alguses oli Lätis romaani müüdud 17 000 eksemplari.[2] Ilze Tālberga ja Contra tõlkisid romaani 2018. aastal eesti keelde.[3] Teos põhineb suuresti autori enda elulool. Teose avaldas kirjastus Hunt.[3]
Sisu[muuda | muuda lähteteksti]
Lugu jutustatakse kahest vaatepunktist: 1969. aastal sündinud tütre ja 1944. aastal sündinud ema perspektiivist. Vaatepunktid vahelduvad peatükkide kaupa. Sündmused leiavad aset Nõukogude Lätis. Teos lõppeb Läti vabariigi iseseisvumisega.
Kui tütar 1969. aastal sündis, põgenes ema kodust ega andnud tütrele emapiima. Kui ema 1944. aastal sündis, tegi tema ema aga kõik endast oleneva, et last sõjas purustatud linnas elus hoida ja kaitsta. Tuleb välja, et ema ja tütre esimesed elupäevad erinesid teineteisest drastiliselt.
Teose alguses elab perekond Riias: ema, tütar, ema ema ja ema kasuisa. Ema töötab haiglas günekoloogina. Tütre eest hoolitsemine on ema ema ja ema kasuisa ülesanne. Tütar tunneb ka ise, et tema vanemad on emaema ja ema kasuisa. Tütar kardab ema, ent samas igatseb tema lähedust.
Ema on andekas arst, kel tekib võimalus minna Leningradi tööle. Seal õnnestub tal kunstlikult viljastada oma naaber Serafima. Serafima mees on vägivaldne. Kui ema näeb, et mees on Serafimat löönud, otsib ta mehe üles ja lööb teda haamriga. Ema tegu tuleb mõne aja pärast välja ja ema saadetakse tagasi Lätti, kus tal puudub igasugune tööalane tulevikuväljavaade. Ometi õnnestub emal leida töö väikese maakoha ambulantsis. Ema ja tütar kolivad kahekesi maale, jättes maha emaema ja ema kasuisa.
Ema isa suri nõukogude repressioonide tõttu. See tekitas emas suurt vastumeelsust nõukogude korra vastu. Tütrel on seda keeruline mõista. Tema on terve elu elanud Nõukogude Lätis, mistõttu ta ei oska teistsugust maailma ettegi kujutada. Ema vaimne tervis halveneb pidevalt. Tütar on tema pärast mures ja tunneb ennast ema eest vastutavana.
Tütar lõpetab maal põhikooli ja suundub gümnaasiumi ajaks tagasi Riiga. Gümnaasiumis liitub tütar kultuuriringiga, mida veab õpetaja Blūms. Ringis kuuleb tütar Läti vabariigist. Peagi saadetakse õpetaja Blūms koolist nõukogudevastasuse tõttu minema. Ometi ei lähe enam kaua, kuni kuulutatakse välja Läti vabariik.
Temaatika[muuda | muuda lähteteksti]
Teos tegeleb probleemidega nii perekonna kui ka ühiskonna tasandil. Kõiki probleeme raamistab nõukogude võim, mis mõjutab kõigi tegelaste elu ja omavahelisi suhteid.
Kõige rohkem on esil ema ja tütre suhe. Neile põhjustab probleeme erinev elukogemus ja arusaamad, samuti hirm ja suutmatus oma tundeid sõnastada. Peamised probleemid on tingitud ema kehvast vaimsest tervisest ja ema ja tütre erinevast suhtumisest nõukogude võimu. Teoses tegeletakse palju põlvkondadevaheliste erinevustega. Esindatud on kolm põlvkonda. Ema ema ja isa on elanud ka vabas Lätis, ema teab vabast riigist oma isa kaudu, tütar aga on sündinud ja kasvanud nõukogude Lätis. Erinevalt emast ja ema isast kohaneb ema ema uue võimuga ja õpib selles elama. Ema tajub seda reetmisena ja kannab seepärast ema peale viha. Tütar aga ei tea vabast riigist midagi ja ei mõista ema, kui ta üritab tütrele kahe korra erinevust selgitada.
Teos näitab ka nõukogude ühiskonna ebaõiglust ja konservatiivsust. See tuleb enim esile tütre koolis, kus teda sunnitakse piima jooma ja ette kandma koolivälistest vestlustest emaga. Tütart ähvardatakse pidevalt koolist väljaheitmisega, kui ta peaks ilmutama vähimatki nõukogudevastasust. Võimu konservatiivsus väljendub ema töös. Näiteks kunstliku viljastamisega tegeles ema salaja, kuna võim ei soosinud nii uuenduslikke võtteid.
Teos kuulub mälukirjanduse žanrisse ja põhineb suuresti autori enda elulool.[2]
Tõlked[muuda | muuda lähteteksti]
- Mолоко матери [vene keeles, tõlkinud Ludmila Nukneviča]. Riia: Dienas grāmata, 2016.
- Мајчино млеко [makedoonia keeles, tõlkinud Gjorgji Krstevski]. Antolog, 2017.
- Anyatej [ungari keeles, tõlkinud Aranka Laczházi]. Vince Kiado, 2017.
- Il latte della madre [itaalia keeles, tõlkinud Margherita Carbonaro]. Voland, 2018.
- Emapiim [eesti keeles, tõlkinud Ilze Tālberga, Margus Konnula]. Kirjastus Hunt, 2018.
- Soviet Milk [inglise keeles, tõlkinud Margita Gailītis]. Pereine Press, 2018.
- დედის რძე [gruusia keeles, tõlkinud Mzia Koberidze]. Books in Batumi, 2018.
- Motinos pienas [leedu keeles, tõlkinud Laura Laurušaitė]. Tyto alba, 2019.
- حليب سوفيتي [araabia keeles; tõlkinud Dahouk Rukiya]. United Arab Emirates: Mamdouh Adwan, 2019.
- ソビエト・ミルク [jaapani keeles, tõlkinud Ayumi Kurosawa]. Shinhyoron Publishing, 2019.
- Mолоко Mатері [ukraina keeles, tõlkinud Lina Melnyk]. ПВД Твердиня, 2019.
- Majčino Mlijeko [horvaadi keeles, tõlkinud Santa Domijan Zviedre]. Hena Com, 2019.
- Muttermilch [saksa keeles, tõlkinud Nicole Nau]. KLAK Verlag, 2019.
- Modersmjölken [rootsi keeles, tõlkinud Juris Kronbergs]. Tranan, 2020.
- Mleko matki [poola keeles, tõlkinud Dan Lubinski]. Wydawnictwo Sonia Draga, 2021.
- Leche materna [hispaania keeles, tõlkinud Rafael Martin Calvo]. Vaso Roto Ediciones, 2021.
- Morsmelk [norra keeles, tõlkinud Snorre Karkkonen Svensson]. Oslo: Aschehoug, 2022.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ ""Mātes piens"". Nacionālā enciklopēdia. Vaadatud 02.03.2022.
- ↑ 2,0 2,1 Raiskuma, Ieva. "Nora Ikstena un "Mātes piens": unikāla grāmata, kas dziedē". jauns.lv, 1. jaanuar 2017. Vaadatud 02.03.2022.
- ↑ 3,0 3,1 Paju, Imbi. "Arvustus. Läti kirjaniku romaan "Emapiim" valgustab läbi alateadvuse". err.ee, 9. mai 2018. Vaadatud 02.03.2022.