Elektrooniline identiteet

Allikas: Vikipeedia

Elektrooniline identiteet (lühendatult ka eID) on elektroonilises keskkonnas kasutatav isikutuvastusvahend, mis on seotud füüsilise isikuga.[1]

eID-d kasutab Euroopa Liidu Infokeskus ka e-identimise kohta.[2] E-identimine on protsess, mille käigus kasutatakse elektroonilisi isikutuvastusandmeid, mis tähistavad üheselt füüsilist või juriidilist isikut või juriidilist isikut esindavat füüsilist isikut.[3]

Eesti mõistes on eID elektrooniliseks kasutamiseks mõeldud isikut tõendav dokument (ID-kaart, mobiil-ID, digi-ID, e-residendi), mida väljastab Politsei- ja Piirivalveamet. Eesti eID kasutab nn. turvalist andmekandjat, mis koosneb kiibist, selles talletatud sertifikaatidest ja võtmetest (PKI), mis tagavad toimingute turvalisuse. Sertifikaat on isikuga seotud elektrooniline dokument, mis sisaldab isikuandmeid ja tema tuvastamiseks vajalikku võtit.

eID kasutusalad Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

  • elektrooniline isikutuvastus (autentimine veebikeskkondades),
  • digitaalne allkiri,
  • isikule krüpteeritud andmete edastamine ja vastuvõtmine,
  • kliendikaart (elektrooniline isikuandmete lugemine füüsiliselt kaardilt),
  • elektrooniline võti läbipääsusüsteemides.

Euroopa Liidu määrus[muuda | muuda lähteteksti]

1. juulist 2016 jõustus Euroopa Liidu määrus e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul (eIDAS). Määruse rakendamiseks Eestis võttis Riigikogu 12. oktoobril 2016 vastu e-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduse, mille president 18. oktoobril 2016 välja kuulutas.[4][5] eIDAS reguleerib piiriülest koosvõimet ehk millist eID-d tuleb teistest liikmesriikidest aktsepteerida.[6]

eID kolm taset[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kõrge – isik on füüsiliselt ja pädevalt tuvastatud, ta omab näiteks ID-kaarti, m-ID
  • Märkimisväärne – isik on enam-vähem tuvastatud, tal on identimise vahend (soft sert, parooli tapeet).
  • Madal – isik on esitanud usutavana tunduvad andmed ja saanud näiteks püsiparooli või korduvate paroolidega paroolikaardi.[6][7]

eID osa rakendumine[muuda | muuda lähteteksti]

  • eID vabatahtlik tunnustamine 18.09.2015
  • eID kohustuslik tunnustamine 18.09.2018 - riigid peavad aktsepteerima e-teenustes kõiki vastava tasemega teavitatud eID-sid teistest riikidest.[8]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Elektrooniline identiteet, RIA koduleht, vaadatud 3. mai 2017
  2. Kuidas on Euroopa Liidu üleselt reguleeritud e-identimine (eID)?, Euroopa Liidu Infokeskus, 22. märts 2016
  3. EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 910/2014, Euroopa Liidu Teataja, 23. juuli 2014
  4. Jõustus e-identifitseerimist ja usaldusteenuseid reguleeriv seadus, ITuudised, 28. oktoober 2016
  5. E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seadus (lühend - EUTS), Riigi Teataja, Vastu võetud 12.10.2016
  6. 6,0 6,1 Mark Erlich: eIDAS ja sellega seonduvad tegevused (PDF), RIA, 21. oktoober 2015
  7. eIDAS määrus (PDF), Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, 17. veebruar 2016
  8. Mait Heidelberg: eIDAS (PDF), RIA, vaadatud 22.06.2017

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]