Elektrooniline ajavõtt

Elektrooniline ajavõtt ehk täisautomaatne aeg (FAT – Fully Automatic Time) on võistlusaja mõõtmise vorm, mille puhul stardiseade aktiveerib kella automaatselt ja finišiaeg salvestatakse automaatselt või ajastatakse fotofiniši analüüsiga. Süsteemi kasutatakse tavaliselt nii kergejõustiku kui ka sportliku jõudluse testimisel, hobuste võiduajamisel, koerte võiduajamisel, jalgrattavõistlusel, sõudmises ja autovõidusõidus. Nendel puhkudel kasutatakse fotofinišit. Seda kasutatakse ka võistlusujumises, mille jaoks ujujad ise registreerivad finišiaja, puudutades võistluse lõpus puuteplaati. Seadmete kontrollimiseks või rikke korral kasutatakse tavaliselt lisaks FAT-ile ka varusüsteemi (tavaliselt käsitsi ajavõttu).

Stardipüstoliga alustatud võistlustel on tavaliselt püstoli külge kinnitatud andur, mis saadab laskmisel ajavõtusüsteemi elektroonilise signaali. Ajastussüsteemiga on tavaliselt ühendatud ka alternatiivne käivitustuli või heli, mis käivitatakse elektrooniliselt, näiteks helisignaal. Spordialadel, mis hõlmavad finišijoone ületamist (mitte puutefinišit, nagu ujumises), on praegune finišisüsteem fotofiniš, mida kohtunikud seejärel analüüsivad.

IAAF-i reeglite puhul peavad kõik kergejõustikurekordid (maailma-, olümpia- või rahvuslik) või olümpiamängude või maailmameistrivõistluste kvalifikatsiooniaeg sprindivõistlusel olema ajastatud FAT-süsteemiga.

Käsiajad, see tähendab need, mil seiskamis- ja/või käivitusmehhanisme kasutavad inimesed, on väga altid vigadele. Reeglina on nende täpsus vaid sekundi kümnendiku täpsusega, seega tuleb kõik 100. sekundist üle nulli ümardada järgmise kümnendikuni.

Paljud kergejõustikustatistikud kasutavad teisendusteguri hinnangut 0,24 sekundit, mis on lisatud mis tahes käsitsi ajastatud ajale 100 m või 200 m distantsil ja 0,14 sekundit igale käsitsi ajastatud ajale 400 m või pikemal distantsil: need teisendustegurid on kehtivad ainult erinevatest allikatest pärit aegade võrdlemiseks ega ole rekordite registreerimiseks vastuvõetavad.

Kui võrrelda kohandatud manuaalset aega FAT-ajaga, kui algne FAT-aeg on samaväärne, peetakse FAT-aega täpsemaks ja seega antakse sportlasele kõrgem asetus- ehk võrdlusreiting. See aegade teisendamise meetod pärineb ajast, mil FAT-süsteemid olid palju vähem levinud. Käsiajad on üha vähem vastuvõetavad, isegi väiksematel võistlustel, ega ole enam vastuvõetavad spordiala kõrgemal tasemel.

Täisautomaatne ajavõtt muutus kergejõustiku maailmarekordite jaoks kohustuslikuks alles 1. jaanuaril 1977.